ks mind 1980-ndatel tabanud õpetajatest kangekaelselt väitis, et minusugune erakordne keelehuviline ei pea kunagi hakkama saama ilma saksa keelt õppimata. Vastutasuks kinnitasin tema suureks hirmuks, et ma ei kavatse üldse mitte kunagi saksa keelt õppida. Tollal jäin arvatavasti ikka oma vanemate arvamuste mõju alla, ja mu ema, kes küll saksa keelt oskab, oli mind mõnel viisil veennud, et saksa keelega pole tegelemist väärt. Ta oli ise kooliplikana saksa päritoluga hambaarsti hoole alla sattunud, ja selle arsti põhimõte olevat olnud Was nicht kaputt ist, soll man jedoch reparieren, ja järelikult toppis ta väikeste laste suid amalgaami täis aukude ärahoidmiseks. Loogika ehk ütleb, et sellistes lastes areneb hambaarstikartus, aga just selles lapses, kellest hiljem sai mu ema, arenes pigem vastumeelsus Saksamaa vastu.

ui ma seda kirjutan, pole ma saksa keelt veel õppinudki, aga elu jooksul ja mu naljatava ja hea keelevaistuga isa abil olen siiski mõnel määral taibanud, kuidas töötab saksa keel. Mul on kombeks öelda, et oskan hästi saksa keelt, seni kui saan grammatika reegleid täitsa ise välja mõelda. Mu eelarvamused saksa keele õpetamise kohta nimelt räägivad, et see õpetamine selgelt keskendub just ulatuslikule (st väsitavale) grammatiliste reeglide tuupimisele. Mul tuleb selgelt meelde, kuidas mu saksa keelt õppivad klassikaaslased võisid ilma pikema jututa vuristada niisuguseid jorusid nagu durch, für, gegen, ohne, um, aga ma ei või üldse mitte mäletada, et meie, kes õppisime näiteks prantsuse keelt, olime sunnitud millelegi sarnasele aega pühendama.

u elu jooksul on minu ja saksa keele teed mitu korda ristunud, ja olen alati olnud valmis mänglema. Koorilauljana olen mitmetesse tekstidesse süvenenud, oma hääldamist paremaks teinud ja oma pead sõnade tähenduste üle murdnud. Kui keegi küsib Sprechen Sie deutsch? vastan ma tavaliselt Es tut mir leid, aber ich finde es ein bißchen zu schwer, ja seejärel läheb tavaliselt iseenesest edasi, kuigi üsna sageli saan korraldusi selle kohta, et pean igas kõrvallauses tegusõna lõppu panema.

ga kuidas siis toimib issiga? Jah, küll on tal mängus veel enam kui üks käsi, kui juttu on mu saksa keele oskusest, või vähemalt sellest, et nende oskustega väga lõdvestatud suhtes olla. Anekdoot, mida meie peres meelsasti ikka ja jälle korratakse, räägib 1970-ndate rõõmsast elust ja mingist telklaagrist, kus paljud hakkasid ilma pikema jututa teineteisega rääkima, ning sellest, kuidas mu isa kelleltki sai küsimuse Sprechen Sie deutsch? ja siis vastas Ja! See oli suur vale, aga issile jäi tõenäoliselt mingi isu oma väljapoole suunatud iseloomu näidata, ja vestlus oli varsti täies hoos. Pealtvaatajad on rääkinud, et see kestis tundeid. Küsijal oli issiga vist palju käsiteldavat, ja arvatavasti ütles issi midagi sellest, et maailmasõjad olid kõigile sakslastele tõesti asjata halva kuulsuse andnud ning sellest, et enamik sakslasi on vist lõppude lõpuks üpris ausameelsed, kuna tema poolt vestluse jooksul ikka ja jälle tehtud järeldus kõlas tema ise väljamõeldud segakeeles umbes nagu: Ja, das ist kuradisch!

© Linus Ganman,