eda et mul on hea keelevaist võis ehk märgata juba sellest, kuidas ma lapsena mängisin. Mulle meenub, et me koos mõne mängukaaslasega tihti kujutasime endid ette mingis TV-saates olevatena, kus mõni eksootilise keele rääkija pidi tõlgi kaudu esinema. Mina sageli tahtsin olla see eksootilise keele rääkija, ja selleks, et mu imelikud häälikuvoolud ligikaudu usutavatena tunduksid, ma tihti võtsin tarvitusele sõna tšutšukuaar. Tšutšukuaar oli minu teada mingi telerist kunagi kuuldud võõrkeelne sõna ja kuigi need teised mu suust välja tulnud sõnad kindlasti üheski inimkeeles midagi ei tähendanud, ma siiski teadsin, et see tšutšukuaar on kuskil maailmas päris sõna.

991. a. juulis käisin esmakordselt Türgis. Enne reisi tegin natuke maakonnaraamatukogust laenatud taskuvestmiku abil tutvust riigikeelega. Kui palju türgi liire saab ühe rootsi krooni vastu? ja Ma olen surnuks higistamas olid kaks lauset, mida minu arust võiks vaja minna. Ma lisaks kasutasin juhust grammatika osa õppimisele. Türgi keele grammatika tundus imelihtsana. See oli umbes nagu pusle kokkupanemine. Köprü tähendab „sild”, köprüler tähendab „sillad” ja köprülerimden tähendab „mu sildade pealt”. Aegamööda oma pusle kokkupanemises leidsin juhuslikult sõna çocuk, mis tähendab „laps”. Pusle kokkupanemise loogika ütles mulle, et see sõna peab mitmuses olema çocuklar, ja sellega sai üks lapsepõlve väikseid mõistatusi oma lahenduse. See lapsepõlves nagu tšutšukuaar mõistetud sõna polnud midagi erakordsemat kui türgi keele „lapsed” tähendav sõna.

a ilmselt panin rahvast ennast vahtima, kuhu ma Türgis ka läksin, osaliselt mu punapäisuse ja osaliselt mu kahvanäosuse ja vägeva tedretähelisuse tõttu. Kuna ma isegi näitasin üles huvi Türgi inimeste oma keele vastu, ei jäänud see meie väikeses puhkusekülas märkamatuks. Mu suust välja tulev türgikeelne kõne kindlasti pani minuga tuttavaks saanuid mind proovile panema. Mitme inimese käest sain keeleväänajaid. Ühe kahe habemeajaja koos kolmanda habemeajajaga kokku lepitavast uue salongi rajamisest rääkiva keeleväänaja pähe õppimise sooritasin hõlpsasti, aga ühel päeval sain järgneva paberile kirja pandud pika loo kätte:

ülarahva sõnul seda ütlema õppida ei õnnestuks mul iialgi! Üks vaibamüüja isegi lubas, juhul kui mul õnnestuks enne oma Rootsi tagasiminekut see keeleväänaja pähe õppida, mulle käsitsi kootud vaiba kinkida. Ma püüdsin kõigest väest soolaste supluste ja jogurtikastmes krõbedate baklažaani suutäite nautimiste vahel seda pähe õppida, aga ma vaevalt saavutasin edu. Ja asi ei muutunud paremaks sellest, et tundus, nagu mitte keegi ei tahtnud mulle selle keeleväänaja tähendust selgitada. Kas rahvas ainult narrisid mind? Ükskõik, käsitsi kootud vaiba kingiks andmise lubadus pole ju tühine asi, ja seepärast ma püüdsin ikka ja jälle see pähe õppida, aga ma ei saanud hakkama. Alles kui istusin mind tagasi Rootsi viivas lennukis, terve lause järsku ilmus mu pähe nii kergelt, nagu ma poleks üldse midagi muud paremini osanud.

© Linus Ganman,