u esimeseks keeleks oli rootsi keel. Olen Rootsis sigitatud, sündinud ja üles kasvanud ning rootsi lastega mänginud ja rootsi koolis käinud. Lisaks uskusin lapsena, et kogu maailma inimesed oma sisimas räägivad rootsi keelt, aga et mõnikord mõningate inimeste suust tulevad hoopis teised keeled. Ma arvan, et see veendumus sõltus sellest, et ma ükskord eriti pisikesena nägin inimest, kellega keegi rääkis rootsi keeles, aga kes siis vastas hoopis teises mulle täiesti arusaamatus keeles.

ümneaastaselt ma ikka veel rääkisin östersundi murret. See tähendas, et mu ä-häälikud olid väga laiad, et ma lühikesi ö-häälikuid asendasin lühikeste u-dega, et kasutasin supiinumvorme rikkalikult (võinud teinud saanud selle asemel, et võiks teha saada öelda) ning et ma öeldistäiteliste omadussõnade jaoks kasutasin ainult ainsusvormi (nemad on väike ja meie oleme suur). Seda murret oli mulle ja mu vennale edasi andnud meie issi. Emme oli lapsena sageli kolinud, ja selle tõttu polnud ta kunagi ühtki erilist murret omandanud. Ta räägib puhast rootsi keelt, ja tema keel ei ole ühestki murrakust mõjutatud. Tema käest võisin inspiratsiooni saada kui seda ka vaja läks.

õõrkeelte õppimine sageli tähendab emakeele omapärast teadlikuks saamist. Minu oma esimeseks keeleprojektiks oli vene keele õppimine, ja kui ma seda projekti alustanud olingi, otsustasin östersundi murdele selja pöörata. Vene keele kodumaa, Venemaa, ei olnud tollal selliseks maaks, mida võis ükskõik kuidagi külastada, ja siis et vajalikke oskusi omandada kasutasin peaaegu üksnes õpikuid ning grammatikaraamatuid. Nende raamatute lähtepunktiks oli alati rootsi kirjakeel, ja niisiis ei õpetanud nad kuidas võõrkeeltes öelda võinud teinud saanud ja nemad on väike. Ma sain aru, et selleks, et raamatute vahendatud oskusi omandada, olin sunnitud mõtlema ja rääkima sellise inimesena, kelle jaoks need olid kirjutatud. Mind rääkimas kuuldes, aimavad praegu ainult vähesed, et olen Östersundis sündinud ja üles kasvanud.

© Linus Ganman,