õjusa turustamise tulemuse näiteks võib tuua ladina tähestiku globaalse staatuse. Ladina keelt, mida kirjutati ladina tähtedega, hakati rääkima ehk 2 500 aastat tagasi Tevere kandis, nüüdsel ajal Itaaliana tuntud piirkonnas. Nüüd on ladina tähestik maailma geograafiliselt võimalik, et kõige levinum kirjasüsteem, ning kasutatakse ka ilma vähima ladina keele suguluseta keelte kirjapanemiseks. Nii nägi see tähestik välja, mida oli tarvis nüüdse niinimetatud klassikalise ladina keele kirjapanemiseks:

raegu saab vaevalt üldse mõni ladina tähtedega kirjutatavaid keeli kaua hakkama vaid selle tähestikuga. Paljud on oma tähestiku variantidesse lisanud J, U ning W, ja osa neist on ka arendanud algsetest tähtedest erivariante, kõigest selleks, et osutada ühtekuuluvust selle kõrge kultuuritasemega tsivilisatsiooniga, mida olevat esindanud ladina keele kõnelejad. Just poola keel on selline, mis nõuab üsna palju ladina tähtede erivariante et sellist ühtekuuluvust osutada osata. Peale algsete tähtede ja lisatähtede J, U ning W on poola keeles kasutusel järgnevad tähed. Pöörake erilist tähelepanu sellele, et poola keeles on kaks diakriitilise märgiga z’i; üks akuudiga ja teine täpiga:

kskord 1980. aastatel otsustasin vene keelt õppida. Mu vanemad ergutasid mind mitmel moel. Muu hulgas hankisid nad mulle eraõpetaja. Jõudsin talt neli loengut saada kuni ta ütles, et ma saan kindlasti oma õppimises iseseisvalt hakkama. Rohkem loenguid iialgi ei toimunud. Ma jätkasin õppimist omaette, ning sooritasin gümnaasiumieksami 1992. Nagu öeldud, jõudsin ma aga neljast õpetaja juhatatud vene keele loengust osa võtta. Ja milline õpetaja! Ta oskas kaheksa keelt peaaegu vabalt, ja üks neist oli just poola keel. Ühes meie loengus andis ta mu kätte poolakeelse teksti ja palus mind seda kõvasti lugeda. Pean mainima, et ta oli mind palju kiitnud mu vene keele oskuste pärast, ja seepärast ootas ta vahest väga, et ma pidin heakskiidetava hääldusega ka läbi poolakeelse teksti pääsema. Kui ma olin ära lugenud, hakkas ta vaid naerma, öeldes, et ma kõlan nagu balti paadipõgenik.

ümnaasiumis valisin muusikaõpingud. Meie õpetaja pidas mõned loengud muusikateooriast ning tegi meile muu hulgas ülesandeks laulude struktuure analüüsida, neid introdesse, salmidesse, refräänidesse, üleminekuosadesse ning sildadesse tükeldades. Üsna varsti võisime teha järelduse, et introks nimetatud osa on kõige sagedamini üsna lühike, umbes kahe-nelja takti pikkune või midagi niisugust. Päris naljapäraseks võrdluseks jutustas siis meie õpetaja poolakas Henryk Górecki kolmandast sümfooniast, mille intro on hoopis ligikaudu 13 minuti ja 18 sekundi pikkune. Ta isegi mängis meile plaadilt intro osa ette, ja see äratas minu sees sellist teadmisjanu, et ma palusin õpetajal plaati laenata.

ärast intro lõppu esile kostev hääl oli ameeriklanna Dawn Upshaw’ oma. Mind täiesti köitis tema laulmine ja terve Henryk Górecki sümfooniagi. Ma hoolikalt lugesin cd-vihiku sisu läbi ja taipasin, et see keel, mis võib ebaõnne korral panna kedagi kõlama nagu balti paadipõgenik, võib ka väga ilusasti kõlada. Ma hankisin varsti endale sellest plaadist oma eksemplari, ning lisasin aegamööda plaadikokku plaadi Miserere, mis sisaldab teisi täielikult oivalised Górecki teosed Miserere, Amen, Euntes ibant et flebant, Wisło moja, Wisło szara ning hõlpsasti trallitatava laulukimbu Szeroka woda. Górecki teoseid kuulan ma kodus tihti, ja ma tunnen neid nii palju aastaid pärast gümnaasiumis tehtud avastust peaaegu täiesti peast. Loodetavasti ei kõla ma enam poolakeelseid sõnu hääldada üritades nagu balti paadipõgenik.

© Linus Ganman,