ui ladina keel esindas kõike seda head, mida Johan Mellkvist võis anda mu emale, siis vanakreeka keel esindavat sellest kõike halba. Gümnaasiumi viimasel õppeaastal sain võimaluse õppida just vanakreeka keelt, ja kui ma näitasin emale oma oskusi tegusõnade pööramises, paistis nagu ta tunneks tugevat iiveldust. Mu vanakreeka keele õpetaja Bengt Andréassoni suust võis pööramine kõlada umbes niimoodi:

ust vormini tetnäka jõudes mu vaene ema hakkas iiveldusest üleni värisema. Kui ma küsisin, miks, siis ta ütles et talle äkki meenus, kui ebameeldivad võisid olla Johan Mellkvisti loengud. Kuni selle silmapilguni oli tal sellest mehest üksnes häid asju rääkinud, ja, mitte unustada, oma esmasündinule andis ta nime täpselt selle mehe järgi. Ma püüdsin leevendada kreeka keele ebameeldivalt kõlavatest tegusõnade pööramistest tekkinud šokki sarnase ja tuntuma pööramisega:

segi mitte Archimedese tuntud sõna hävvräka ei võinud ema iiveldustundeid leevendada. Ma pole veel saanud mingit kindlat seletust sellele, miks mu emal tekitavad seda tunnet minu arvates üpris kahjutud häälikukombinatsioonid. Mu kreeka keele õppimine on lisaks vist ainus keeleõppimine, mida mu ema pole nimetamisväärselt ergutanud. Mu oskused on pigem pakkunud mulle võimaluse meie vahel terroritasakaal saavutada (juhul, kui sellist on mõnikord vaja läinud). Kui ta mu soove ei täida, siis ma pean ainult pöörama tegusõna apotnääsko, et teda kaitsetuks ussikeseks muuta. Vaat mis tagajärg võib olla arvatavasti vigasel pedagoogikal.

© Linus Ganman,