õelge ometi, kui meeldiv on olla laps! Elu tundus nii probleemitu, ja kunagiste probleemide korral oli sageli lihtne lahendus lähedal. Selliseks probleemiks, mida ma lapsena nägin, oli see, et maailma inimesed räägivad nii paljusid eri keeli ega saa igaühe soovi korral teineteisest aru. Täiskasvanuna mõistan, et mul juba vara elus olid tõenäoliselt kõigile keeltega seotud asjadele silmad ja kõrvad lahti, sest ma selgelt mäletan, et ma kunagi juba väga väiksena juhuslikult kuulsin, et on olemas esperanto nimeline keel, mis võib töötada maailmakeelena. Ma lisaks mõtlesin, et see võiks olla lahenduseks sellele probleemile, et nii palju inimesi ei saa keelebarjääride tõttu teineteisest aru.

äletan, millise vaimustusega jutustasin oma vanematele esperantost. Nad olid muidugi ise sellest keelest mõnikord varem kuulnud. Ma ütlesin: Mõelge, kui õnnestuks esperantot õppida! Siis võiks rääkida kõigi maailma inimestega! Mu vanemad ei võtnud mu vaimustusest osa, aga purustasid mu arust geniaalse mõtte sellest, et kõigi maailma inimestega rääkida oskamiseks esperantot õppida, öeldes, et see töötaks ainult juhul, kui samuti kõik maailma inimesed esperanto õpiksid. Siis nad ütlesid, et keelebarjääride ületajana toimib juba inglise keel, ja sellega oli vaidlus läbi.

ole aimugi sellest, kust ega millal esperantost esmakordselt kuulsin, aga kui ma sain vanemaks, taipasin ma lisaks, et vaevalt kõik teavadki, mis see on. Ma tean, et ma kunagi noorena leidsin maakonnaraamatukogust esperanto õpikuid ja et ma neid mõnikord läbi lehitsesin. Muu hulgas jätsin meelde, et samuti on ankaŭ, peaaegu nagu itaalia keeles, ja et määratud artikliks on la. Lisaks õnnestus mul meelde jätta mõnesid lihtsaid sõnu, nagu knabo ja hundo.

ui ma 2010. a. aprillis kaotasin oma töö, läks mul vaja mingit tegemist, et intellektuaalselt mitte kiduda. Tööotsimise vahel lugesin ma läbi kõik Stockholmi linnaraamatukogu esperantost rääkivad raamatud. Harjutamiseks tõlkisin siis oma veebikoha sisu esperanto keelde. See üritus aegamööda viis sündmustele, millest ma polnud iialgi võinud unistadagi. Ma hakkasin Stockholmi Esperantoklubi sekretäriks ja sain kätte ühe püsivalt kehtiva küllakutse Poolast ja teise Brasiiliast. Seal ma saavat ükskõik millal tasuta ööbida.

a olen kogenud, et paljusid paneb imestama see, et ma olen esperantot õppinud sellele vaatamata, et ma nii paljusid teisi keeli juba oskan. Palju esperanto õppijaid ilmselt teevad seda et ükskõik mis võõrkeelt õppida, arvates, et tavaliste rahvuskeelte õppimine on liiga raske. Sellepärast paneb mõnesid imestama see, et mina, kel võib-olla pole esperantot vaja, olen seda õppinud. Olgu sellega ükskõik kuidas. Ma olen rõõmus, et olen esperantot õppinud. Võib-olla ta pole ega iialgi temast ei saa see maailmakeel, milleks teda sageli tahetakse pidada, aga mina mõtlen, et ta on kaunis, ja ta on lühikese ajaga mulle palju rõõmu pakkunud.

nne kõike on mul esperantost kasu tõlkijana. Midagi ühest keelest teise tõlkimiseks harva piisab ainult ühest keelest teise tõlkimisest. Väga sageli peab ka ette kujutama, kuidas sisule reageeriksid sihtkeele rääkijad. Näiteks on rootsi keelde niisama hästi kui sisseehitatud, et autod sõidavad paremal teepoolel, kuna enamik rootsi keele rääkijaid oma eludest suurema osa viibivad ühiskonnas, kus autod sõidavadki paremal teepoolel. Kui aga mingi tekst rootsi keelest inglise keelde tõlkida, siis peab selgusele jõudma selles, et ta võib olla mõeldud britlastele, kes sageli viibivad seal, kus on vasakpoolne liiklus. Esperantoga käib suurel määral nii, et selliseid ühisteadmisi ei ole keelde sisseehitatud, ja sellepärast peab esperantosse tõlkides alati juhtima tähelepanu allikakeele üksikosadele, mille mõistmiseks puudub lugejatel võimu. Tõlkeprotsessi tööriista ja abina jääb esperanto sellel moel ületamata.

© Linus Ganman,