ul pole aimugi sellest, kuhu järjekorras täpselt peaks paigutama soome keele tuleku minu ellu. Ma ainult tean, et juba lapsena uudishimulikult kuulasin ja püüdsin lugeda soome keelt. Isegi ühes mu Rootsis asetseva lapsepõlvelinna kohalikus ajalehes leidus soomekeelne veerg nimega Suomalaisten palsta, mu lapsepõlvelinna telefonikataloogis oli mõned leheküljed pealkirjaga Puhelimen käyttö Ruotsissa, teleris näidati mõnikord Juttu-nimelist saadet, ja peaaegu igal mu lapsepõlvekodu külmkapis leiduval klaaspurgil võis leida sihukeseid pikki, põnevaid sõnu nagu maahantuoja, ainesosat ja lisäaineet.

a küll vara taipasin, millised olid lood, nimelt et palju soome keelt emakeeleks pidajaid said koolis rootsi keelt õppida. Ma leidsin selle kummaline olevat, et Rootsi koolid harva või isegi mitte kunagi ei algatanud vastutasuks mingisugust vastavat üritust. Kui olin lõpuks taibanud, et keeleõppimine on midagi pingutusväärset, hakkasin unistama sellest, et kunagi tulevikus kõigile rootsi keele õppimisega võitlevatele soomlastele osutatud lahkuseks soome keelt õppida. Paljud mu ümber ütlesid, et soome keel on suhteliselt raske. Seepärast, et mahendada seda šokki, mis pidi mind tabama seoses sellega, et ma hakkasin soome keelt õppima, laenasin maakonnaraamatukogust reisivestmiku ja õppisin pähe mõned soomekeelsed laused. Haluaisin munuaisia. Voitteko korjata nämä tekohampaat? Haluaisitteko savukkeen? Lähtisittekö tänä iltana kanssani ulos? Pesuallas on tukossa. Ja nii edasi. Aastate jooksul on lõbus olnud neid lauseid hoolikalt valitud hetkedel vuristada osata. Eriti see valehammastest rääkiv lause tavaliselt tekitab naerupahvakuid. Vähemalt viimasel korral, kui ma proovisin seda soomlasega vestluses kasutada, olid mul kõik hambad alles, nii et kõiges oma ebaolulisuses paistis kindlasti see lause eriti naljakas.

änases Euroopas on ülekaalus neli keelegruppi: germaani, romaani, slaavi ja soome-ugri. Kui ma olin taibanud, et mul on keelte peale hea pea, tegin otsuse püüda õppida üht igasse neist keelegruppidest kuuluvat keelt. Kui ma hakkasin gümnaasiumis õppima, jäi nende gruppide hulka ainult üks, millele ma polnud seni nii palju vaeva pühendanud, nimelt soome-ugri. Ma oskasin küll juba neeru tellida ja sigarette pakkuda, aga peale selle ei suurt midagi. Õnneks töötas mu koolis soome keele õpetamisõigusega õpetaja, kes lubas mind aidata isegi, kui õppegrupi moodustamiseks pole piisavalt palju huvilisi. Puhta kokkusattumuse läbi sain ent samal ajal teada, et meie kool oli koos Eestiga kultuurivahetusprogrammis, milles ma saaksin osaleda. Nii juhtus, et ma soome-ugri keelte õppimises täiesti loobusin oma plaanist soome keelt õppida ja selle asemel hakkasin õppima hoopis eesti keelt. Kuid see on muidugi hoopis teine lugu.

u seiklused soome keelega aga ei lõppenud sellega, et ma valisin pigem eesti keele õppimise. Mõnda aega olin suhtes soome naisega, kes vastas mu mitte täiesti ärasurnud vaimustusele tema keele üle sellega, et mõnikord minuga soome keelt rääkida, kuigi ta perfektselt rootsi keelt oskas. Ta rääkis niisuguseid pisut romantilisi asju nagu Sä oot ihana!, On ihana suudella sinun kanssasi! ja Tyhmä, pinkeä mykkä-Linus, olkoon sit tollanen tuppisuu!, ja mina hämmastusin peatult tema keele lainetava kõla üle. Just sellel põhjusel on soome keel tegelikult ainsaks keeleks, milles olen üldse kedagi kirglikult armastanud. Vähemalt sellel määral, millel võiks kirglikuks nimetada niisuguseid lubadusi, mis vähehaaval osutuvad täiesti väärtusetuks. Mu suhe selle soome naisega on lõppenud, kas ma seda juba mainisin? Noh, mu kirglik suhe soome keelega jääb mul igal juhul alles.

© Linus Ganman,