taalia keelele on nagu soome keelelegi minu jaoks raske anda ajalises järjestuses õige koht. Mu ema õppis kord itaalia keelt õhtukursustel, ja ma olen päris kindel, et seda samas tegi ka naaber. Mulle tuleb selgelt meelde, kuidas ma väiksena sageli sukis kiirustasin trepikoja kaudu tema juurde et laenata ta pojalt Donald Pardi-lehtesid, mida ma siis aga mitte kunagi ei andnud tagasi, ja siis ta tavaliselt jättis minuga hüvasti sõnadega Buona notte. Ja mina siis alati vastasin Gonanotte, mõteldes, et itaalia keel tundub vist üsna lihtne olevat. Paistis, nagu tegemist oleks ainult täiesti tavalistesse rootsikeelsetesse sõnadesse sinna-tänna kirjatähtede lisamisega. Rootsikeelsest Gonatt’ist sai imelihtsalt Gonanotte! Emme teadis omalt poolt, et mind võlusid autod, ja siis õpetas mulle, et auto on itaalia keeles macchina. Ise mõtlesin ent, et see kõlab pigem nagu masin, aga jäin sellega vist siiski rahule.

uuenda klassi lõpu peale käisin koos emme-issiga Sitsiilias. Seal sain ma rohkem itaalia keelt õppida. Minuealiste sitsilialastega osalesin mõnedest röhitsemisvõistlustest, ja õppisin niimoodi, et röhitsus on itaalia keeles ruto. Need sündmused kindlasti on teravaks vastandiks sellele romantikale, millega paljud seostavad Itaaliat ja itaalia keelt kõigepealt. Teine üsna mitte romantiline sündmus nende Sitsiilias veedetud nädalate vältel oli see, et ma sain näha meest, kes iga päev istus ühe ja sama restorani ees. Tõenäoliselt liigse jahutoidu söömise tõttu oli tal vaja üht tooli tagumiku ja teist mao jaoks.

ümnaasiumi teisel õppeaastal oli ent kätte jõudnud aeg tõsiselt itaalia keelt õppida ja ka hindeid saada. Ma õppisin itaalia keelt kaks aastat ja hinded sain ka, aga suurt targemaks sellest ei saanud. Juhuslikult hakkasin ma eesti keelt õppima peaaegu samal ajal, ja selle tõttu ma ajasin neid keeli teineteisega segi. Võib küll arvata, et see on kummaline, kuna need pole peaaegu üldse omavahel sarnased, aga võib-olla näitab see siiski siiski, kui isemeelne võib olla ühe inimese aju.

© Linus Ganman,