u venna itaalia keele õpetaja oli üpris talumatu mees selles mõttes, et ta oli taltsutamatu lobiseja, ja ta hea meelega rääkis valjuhäälselt ja isegi avalikus kohas niisugustest asjadest, millest teised aga sagedamini räägivad vähe või vaikivadki. (Näiteks purjusolemisest, suguelunditest, pissist, kakast ja hemorroididest.) Just sel põhjusel ma natuke kõhklesin, kui ta kord 1990ndate aastate keskel pani ette, et me hakkaksime koos õhtukursustel pärsia keelt õppima. Me olime küll mõlemad tõelised keelehuvilised; mu venna itaalia keele õpetaja oskas kaheksat keelt niisama hästi kui perfektselt, ja minul juba õnnestus teda oma vene keele oskustega vaimustada, aga ikka oli tal see rääkimishimu. Ma püüdsin võimalikult selgelt aga siiski lahkelt ta ettepanekut tagasi lükata. Ta siis katsus meelitada mind sellega, et kursuste esimeseks õppeaineks pidi olema pärsia kalligraafia. Küllap see tundus meelitav. Ükskõik miks, aga nendest kursustest ei saanud iial midagi. Kursuste korraldajate nõuete järgi peab vist õppegruppides olema teatud hulk osalejaid, ja just nendele pärsia keele kursustele registreerunuteks olime ainult mina ja mu venna itaalia keele õpetaja.

ui ma alustasin gümnaasiumi teist õppeaastat, sattusin ma samasse klassi karismaatilise iraanlasega. Arvatavasti just tol ajal sain ma esmakordselt võimaluse kujundada oma arvamuse sellest, kuidas pärsia keel kõlab. Samal ajal sai mu ema iraani päritoluga ja meie maakonna raamatukogus köitjana töötava mehega tuttavaks. Mu klassikaaslane meelsasti tõi näiteid sellest, kuidas pärsia keel kõlab, iraani luulekunsti ja luuletajaid uhkelt ülistades. Mõnikord tol ajal taipasin, et pärsia keel ei erine väga neist keeltest, mida räägitakse mu otseses geograafilises läheduses. Igaüks, kes tunneb niisuguseid igapäevaseid germaani sõnu ära, nagu brother ja Tochter, tunneks end pärsia keelega suhtlemises nagu kodus olevat. Minu jaoks jäi pärsia keel pikaks ajaks aga mõistatuseks, seda mitte vähem selle pealtnäha raskesti loetava kirja tõttu.

ullindate aastate alguse kolme aasta jooksul sain ma oma suureks rõõmuks kõrvaltööd vene keele õpetajana. Ilma igasuguse õpetaja- ja vähimagi pedagoogiahariduseta sain kaks õhtugruppi oma hoole alla võtta. Õpilaste taustad, ead ja tasemed erinesid suuresti. Ühe õppeaasta alguse eel sain ma teada, et õppegrupiga peab liituma iraanlane. Ma olin temaga isegi natuke tuttav, kuna me olime paar aastat tagasi õppinud samas kõrgkoolis. Tal oli hea rootsi keele oskus. Ma siiski mõtlesin, et mulle võiks sobida tema huvides natuke pärsia keelt õppida, nii et ta poleks sunnitud täiesti rootsi keele kaudu vene keelt õppima. Ma isegi mõtlesin, et võib pärsia ja vene keelte vahel leiduda sarnasusi, millest mu õpilane võiks kasu saada.

a ostsin endale pisikese araabia kirja õpiku, Nicholas Awde ja Putros Samano kirjutatud The Arabic Alphabet - How To Read And Write It, ja mul õnnestus mingi vaevaga mõnesid kirjatähti õppida. Seejärel laenasin maakonnaraamatukogust pärsia keele CD ROM-kursuse iseõppijatele. Kuu jooksul mul õnnestus omandada üsna suur sõnavara. Ma isegi leidsin vene ja pärsia keelte vahel mõnesid sarnasusi. Mõlema keele reisikoti ja kahesaja tähendavad sõnad on omavahel väga sarnased. Vene keele kursustest aga sai hoopis midagi muud. Mu iraanlasest sõber astus välja ja hakkas oma aega millelegi muule pühendama. Aga mõistetavalt polnud selles mingit kahju. Ma sain ju pealekauba natuke pärsia keelt õppida.

© Linus Ganman,