ootsi kodakondsusega ja rootsi koolis käinuna võin pidada kasulikuks, et saan norra kultuuripärandit hallata, samal ajal kui ma väljaspool Norrat elavana võin pidada meeldivaks, et saan teataval määral seljataha jätta seda keelelist vaidlust, millest räägivad Norra ajalugu ja nüüdisaeg. Ise olen alati mõelnud, et erinevused norra ja rootsi keelte vahel pole hirmus suured, aga pärast mitmeid imestusega küllastanud sündmusi olen saanud aru, et ma seda arvamust teiste rootslastega mitte alati ei jaga.

mme-issi vinüülplaadikogus (kes ei tea, mis see on, vaadaku sõnaraamatust see sõna järele) oli mõnesid norra trubaduur Finn Kalviku LP-plaate (sõnaraamatust, rahvas!). Ta laulis keeles, mis kõlas peaaegu nagu meie kodus räägitud keel, aga mida rootsi keeleks siiski ei kutsutud. Ma õppisin väga vara lugema, ja mul on mälestuspilte sellest, et kunagi juba väga noorena Finn Kalviku laulutekste kirjas näinud olen. Juba väga noorena sain ma niisiis aru, et on keel, mis kõlab ja näeb peaaegu rootsipäraselt välja, ilma see olemata. Juba väga noorena sain ma aru, et on erinevaid keeli, ja et erinevaid teatamisvahendeid, mis küll näivad peaaegu identsetena, mõnikord ei saa üheks keeleks, vaid tingimata eri keelteks peab pidama.

orra oli maaks, kus ma tihti lapsena käisin ema sugulasi külastama. Norras käimine alati tundus mulle põnevana, sest ma teadsin, et see on mu tavalisest kodumaast eraldi seisev maa. Teine maa, kus liiklusmärkide värvid kodumaa omadest erinevad, kus mõningaid kummalisi kirjatähti kasutatakse ja kus leidub muinasjutuliselt maitsev šokolaad. Ossa, kui võlutud olin iga kord, kui ma ikka veel avamata, helisiniselt triibulist ja kakaost mahedalt lõhnavat pakendit Firkløver’it oma käes hoidsin. Kirjatähed olid suured, tumesinised ja kullaga ääristatud, kusagil sõna keskel troonis märkimisväärne kirjatäht Ø, ja pakendi sisu oli lapse moka ja südame jaoks suisa rõõm.

ind lapsepõlves ümbritsevaks keeleks oli enamasti rootsi keel, kuna ma kasvasin Rootsis üles ja käisin rootsi koolis, aga emme minevik haudus armsaid anekdoote tõukekelgukäigudest Lutnese tantsusaalide kandist kenade kavaleride juurde ja ka vähem armsaid anekdoote põhjusest sellele, et emmele ei meeldi võileivale toidurasva panemine: norra margariin. Norra keel ja Norra olid mu lapsepõlves siiski mõningal moel pidevalt juures, eelkõige plaaditaldrikul (kes ei tea, mis see on, vaadaku sõnaraamatust selle sõna järele).

© Linus Ganman,