Kuradi pärast, ära mine Islandile! Seal puhub kogu aeg ja kõikjal haiseb peerust!” Ilma igasuguse kõhkluseta oma arvustuses toimetas mu töökaaslane oma maha laitmise, kui ma ühel nullindate alguse talvehommikul töökohale minnes istusin bussijaama pingil, Ingegerd Friesi kirjutatud raamatusse Kennslubók í nútíma íslenzku (Uusislandi keele õpik) süvenenuna. Mu töökaaslane võib-olla arvas, et minu keeleõppeid põhjustas lähenev reis, aga tol korral mitte. Võib õppida keeli täiesti teistel põhjustel kui teatud keele kodumaal käimise soovi tõttu.

uba väga noorena teadsin, et need keeled, mida skandinaavia keelteks kutsutakse, on väga tihedas suguluses, mõnikord isegi nii tihedalt, et eri skandinaavia keelte rääkijad võivad teineteist aru saada. Selle oletuse taustal saingi islandi keelega tuttavaks. 1.-3. klassides oli mul klassikaaslane, kelle ema oli pärit Islandilt, ja ta tõi mõnikord oma emakeele kõla näiteid. See kõla äratas mu sees suure võlu. Kõlas tuttavalt, aga oli siiski peaaegu täiesti käsitamatu. Kui me koolis pidime natuke teiste maadega tuttavaks saama, andis mulle mu klassikaaslane mõningaid teadmisi islandi keelest. Góðan daginn oli üpris lihtsalt puretav pähkel, kuna Tere päevast on ju rootsi keeles God dag. See, et telefon on islandi keeles aga sími, oli ent pisut raske aru saada.

õpuks jõudis kätte see talv, mil mul oli natuke igav. Ma käisin igapäevaselt 60 kilomeetrit edasi-tagasi kodu ja töökoha vahel ja oli vaja mingisugust aju ergutamist. Olin tol ajal juba kreeka ja ladina keeli õppinud, ja mõtlesin, et mul oli nende keelte oskustest palju kasu, kuna ma olin tol ajal oma töös üpris edumeelseid ingliskeelseid tekste tõlkimas. Selle taustal pidasin ma loogiliseks ka islandi keelt õppida. Kõik teadmine nüüdsest ajast põhineb nimelt minu teada headel teadmistel ajaloost. Suuri islandi keele rääkimise oskusi pole ma omandanud, kuid keel paistab igal juhul vähem mõistatuslik kui varem.

© Linus Ganman,