ui mu isa oleks ainult saanud oma vanematelt samasugust ergutust nagu mina sain minu omadelt, siis oleks ta ületamatuks keeletargaks kasvanud. Tema keelevaistus ei või eksida, kuna ta on väga tugev võõrkeelte kõla matkija. Õiges tujus olemise puhul ta suust välja tulev sõnavaling reeglina ei tähenda midagi, aga kõlab siiski üsna usaldatavalt. Selline keel, mida alati olen teda matkivat kuulnud, on prantsuse keel. Tema kõige intensiivsema perioodi jooksul tihti esinev fraas oli Le trebion-ci. Keegi ei tea, mida see tähendab, eriti prantsuse keele rääkijate hulgas, aga siiski oli lõbus.

ina ise igatsesin kaua aega enne seitsmendas klassis õppima hakates, et saaksin prantsuse keelt õppida, ja ma tahtsin end pingutada, et õige head keeleoskust saavutada. Kui lõpuks tekkis võimalus, siis osutus lisaks õpetaja väga heaks. Me kirjutasime teineteisele oma puhkustelt postkaarte palju aastaid pärast mu põhikoolist lahkumistki. Ma pühendasin prantsuse keele õppimisele kokku kuus aastat. Ühel aastal jäin Alliance Française’i poolt korraldatud esseevõistluses Rootsi viieteistkümne parima osaleja hulka. Peale selle olen ma olnud Prantsusmaal kolm korda, ja kõik mu mured selle üle, et välismaalaste püüdlusi prantsuse keelt kasutada võetakse seal upsakalt vastu, on siiani osutunud asjatuks. Mu mitmeaastastele lapsepõlveunistustele vaatamata pole mu prantsuse keele oskus iialgi olnud see, millega mind üldiselt seostavad tuttavad. Mu noorpõlve ajal natuke kasulikum vene keel jäi sellele teele ette.

a külastasin Prantsusmaad viimati 1997. a. suvisteajal ja siis seisin ühel päeval Bourgogne’is Ameugny küla üle vaatamas. Puuvõõrikud õitsesid, vaatepilt oli väga ilus ja ma mõtlesin, et see koht on just selline, kus mulle meeldiks kunagi elama hakata. Kuid mind ootas Rootsis argielu, ja sellest ajast peale on mu prantsuse keele oskused kõigest kidunenud. Ma püüan neid säilitada koomiksite lugemise kaudu. Pärast iga külaskäiku Prantsusmaale olen nimelt tagasi koju raskete koomiksiraamatuid täis reisikottidega tulnud. Prantsuse keel olgu postivalitsuse keeleks kui ka iga veinisõbra eluloo refrääniks, aga mina naeran paremini kui saan Gaston Lagaffe’ist prantsuse keeles lugeda. Mul on selline tunne, et ta on mingil moel mu hingesugulaseks. (Ja arvatavasti just sellepärast pole ma kunagi prantsuse keelt korralikult käsile võtnud.)

© Linus Ganman,