uhtleja ema, oma säästusid meelsasti reiside peale kulutav isa ja võimalikult ka teatud geenid panid põhja mu suurele keelehuvile. Näiteks sõitsin 1987 kogu perega läbi Euroopa autosuvilas ja 1989 külastasin vanematega Sitsiliat. Kuhu me ka läksime, tundus nagu ema oskab vestelda mandrirahvaga nende oma keeltes. Juba vara oma elus harjusin oma ema suust inglise, prantsuse, saksa kui ka itaalia keelt kuulda. Võõrkeeled niisiis ei tundunud võõratena, ja lapsena tihti unelesin kasvada sama keeletargaks nagu emme.

980-ndate keskel astus üks Mihhail Gorbatšov Nõukogude Liidu juhi ametisse. Nõukogude Liit polnud riik, mida rootslane tahtis külastada sama hea meelega nagu Hispaaniat või Itaaliat, ja seepärast ei olnud vist keskmise rootslase teadmised sealsetest sündmustest nii suured. Mihhail Gorbatšov aga viis läbi hulga poliitilisi projekte, mille konkreetseks tagajärjeks sai, et Nõukogude Liitu hakati üha sagedamini massimeediumides eksponeerima ning sellega seoses, et selle põhilist valitsuskeelt vene keelt üha sagedamini rootsi televisiooniski kuuldi. Vene keel tundus võõrana, ja see tekitas mu sees nurjumistunnet. Ma tahtsin enda ees tervet pilti selgelt näha, ja kuna ma arvasin end peaaegu kõigi Euroopa keelte kõlasid juba ära tundvat, ei teadnud mida muud teha, kui vene keelt õppima hakata.

a ei tegelenud oma õppimisega nii tõsiselt. See oli nagu ükskõik mis harrastus. Oleksin niisama hästi võinud postmarke koguda või linde jälgida, aga vene keelest sai just see, mille peale mu aeg läks. Kamratposten nimelisest ajakirjast leidsin artikli Ukraina vabariigi koolist Kas tahad kasakaga kirju vahetada? rääkiva pealkirja all, ja ma kirjutasin mitmele ajakirjas esitatud aadressile ja saingi mitu vastust. Sellega algas pikk ja põnev seiklus. Peaaegu iganädalaselt kukkusid mu kirjakasti kirjad Venemaalt ja Ukrainast. Ja mina kirjutasin kirju äie hooga. Alguses see võttis palju aega, kuna ma pidin iga sõna sõnaraamatust järele vaatama, aga see osutus viljakaks õppemeetodiks. Enne kõike kui ma taipasin, et võin aru saada, mida mu saadud kirjades kirjutatud on ning lisaks, et kirjade kirjutajad peavad olema saanud aru sellest, mida mina ise oma kirjades püüdsin esitada.

ind ümbritsevad inimesed võtsid mu keeleõpet tõsisemalt kui mina ise. Olevat küll märkimisväärne, et kümneaastane poiss õpib täitsa iseseisvalt vene keelt. Ise oma harrastusest jutustamiseks suurt vaeva nägemata, pidin ma siiski sedastama, et teda tundsid paljud. Koolilapsena elasin üsna väikeses linnas, ja väikestes linnades töötab džunglitelegraaf eriti hästi. Mõne aasta pärast hakkasin ma koolis prantsuse keelt õppima. Mu prantsuse keele õpetajal oli endine kolleeg, kes korraldas vene keele õhtukursusi. Ta arvas, et ma pean midagi oma vene keele oskusest tegema. Ta hoolitses selle eest, et ma saaksin ühest tema kolleegi kursusest osa võtta. Kolleeg vaatles mind oma loengu jooksul, ja siis rääkis ta mulle eraldi, et olen valmis eksami sooritama. 1992. a. kevadel broneerisin vene keele eksamiks aja ja sain siis gümnaasiumist lõputunnistuse juba kaheksanda klassi lõpetamas.

onkurentsi mu kodulinnas oli üsna vähe, ja noorest vene keelt täiesti iseseisvalt õppinud koolipoisist rääkiv kuuldus levis pikalt ja laialt. Ma varsti sain ülesandeid. Aga ülesanded harva sobisid noorele ja suhteliselt vilumatule teismelisele. Vene keel on ju sageli ulatuslike seoste keeleks. Näiteks tuleb meelde kuidas oli kord 16-aastasena koos Ukraina laskesuusatamismeeskonna juhiga lõunatada. Tema ja mina olime just siis ja selles sööklas tõenäoliselt ainsad vene keele rääkijad. Olin selle mehe meelevallas täiesti kinni, ja ta sai mulle ükskõik mida rääkida, tema soovide kohta kõrvaliste inimeste vaatepunktidest muretseda tarvitsemata. Mina olin Östersundis korraldatud laskesuusatamisvõistluste ajal tema meeskonna atašeeks. Meie lõunale eelneval õhtul oli meeskonnajuht hotelli TV-kanalivalik läbi lehitsemisel pornot leidnud. Arvatavasti polnud see kodumaises Ukrainas argipäevatoiduks. Meeskonnajuht asus otse asja juurde, ja küsis, kas kusagilt Östersundis võiks endale üheks ööks naisi osta. See küll toimus enne, kui Rootsi Kuningriigi Seaduses veel mahutas seksuaalsete teenuste ostmise vastu mingit keeldu, aga ma siiski ei teadnud, mida vastata. Ma pigistasin välja, et sihukeseid asju ehk kusagil põrandaaluses maailmas toimuvat. Ukraina meeskonnajuht hakkas vastuseks südamlikult naerma, ja mina ainult tundsin end väga, väga väikselt ühes väga, väga suures maailmas.

© Linus Ganman,