ohan Mellkvist (1897-1984) oli kord vanakreeka ja ladina keelte õpetaja. Ta töötas geograafiliselt nii eraldatud paikades nagu Örebro, Karlstad, Luleå ning Karlshamn, ja pensionile jäänuna töötas ta 1965. aastast peale veel viis aastat Värmlandi külas Torsbys. Torsbyski ristusid tema ja mu ema teed, sest just seal sai mu ema tema ladina keele õpilaseks. See mees peab olema jätnud minu emale tuntava mulje, sest tema esmasündinu, mu vanem vend, on saanud oma keskmise nime Johan täpselt selle Johan Mellkvisti järgi.

mme on oma selle aja õpikud alles hoidnud. Ma uudishimulikult lehitsesin neid juba lapsena. Nüüd seisavad hoopis minu raamaturiiulil — üks 1961. a. ilmunud ladina keele õpik ning üks 1964. a. ilmunud vanakreeka keele grammatika õpik. Allakriipsutamiste suur kogus annab mõista, et Johan Mellkvist võttis antiiksed keeled oma õpilastega väga põhjalikult läbi. Fantaasiarikkad pliiatsimustrid lehekülgede servades annavad ühtlasi mõista, et ema pidas seda kõike mõnikord pisut igavaks. Aga, mitte unustada, oma esmasündinule andis ta nime oma õpetaja järgi.

mme räägitud anekdoote Johan Mellkvisti õpetamisest meeles pidades hakkasin ise gümnaasiumis õppima ladina keelt. Kindlasti oli minu õpetaja sama asjatundlik ja omapärane nagu ka härra Mellkvist, sest nagu emmegi võin suure rõõmuga mulle antud õpetusele tagasi vaadata. Mu õpetaja oli pärit Smålandist, mis oli ta õpitud ladina keelest selgelt kuulda: Cuuurrrr tarrrdus es, Marrrrce? Õpetaja nimi oli muide Bengt, aga see on ka juba minu ja issi nimeks, ja minu arvates sellest piisab. Kui must üldse saab poisi isa, siis peab tema jaoks valima midagi hoopis muud kui ladina keele õpetaja nime.

mbes samal ajal hakkasin ka kirikukoori lauljaks, ja nagu sellistes koorides tihti toimibki, olid paljud meie kasutatud tekstidest ladina keeles. Sellel moel sain oma oskustest praktilist kasu juba nende omandamise ajal. Mõnikord võisin pidada seda kummalisena, et need tekstid ei rääkinud sama selgelt mu koorikaaslastega nagu minuga, aga see arvatavasti sõltus sellest, et mitte nii palju teisi koori liikmeid ei olnud ladina keelt õppinud.

© Linus Ganman,