i ühtki muud õppeainevalikuotsust ei ole ma olnud sunnitud nii tugevalt kaitsma nagu oma otsust õppida eesti keelt. Kindlasti ainult vähesed kergitaksid kulmu, kui mõni rootslane õpiks inglise, prantsuse, saksa või hispaania keelt, aga minu eesti keele eelistamine tavaliselt tekitab tugevaid reaktsioone. Mul pole Eestis sugulasi ega mu lähimatel perekonnaliikmetel ei ole Eestiga mingeid suhteid. Millepärast siis eesti keelt? Ma võiksin öelda, et mu otsus eesti keelt õppida on iseloomulik mu üldistele suhetele keeleõpingutega. Ma tean küll, et paljud õpivad teatud keeli, nende keelte oskuste kaudu võimaliku teenitava kapitali suurust silma pidades, kuid minu õpitud keeled olen valinud välja ainult sellepärast, et nad meeldivad mulle esteetiliselt. Minu arust ei ole tähtis, et eesti keel on üks maailma vähim räägitud, ja sellega võib-olla ka kõige vähem kasulik ja kõige vähem tähelepanuväärne keeli. Ma tahan nautida just selle ilu. Muidugi võib mõnedel olla raske mõista, et eesti keel võib näida nii kaunis, et keegi ilma igasuguse Eesti päritoluta pühendaks aega selle õppimisele, aga seda ei peaks olema raskem mõista kui seda, et mõnedele meeldib kama ja teistele meeldivad Winny Puhhi laulud.

mbes kümneaastasena ma taipasin, et olen keeleõppimises andekas. Ma siis seadsin endale eesmärgiks õppida vähemalt üht igasse suurde Euroopa keelegruppi kuuluvat keelt. Vanast harjumusest arvates, et norra ja rootsi keel on peaaegu üks ja sama keel, kuna kuuluvad ühte ja samasse keeltegruppi, ma lisaks lihtsameelselt arvasin, et ma saaksin tugevasti võimeliseks mõistma niihästi tšehhi kui ka makedoonia keelt, ainult kui ma vene keelt õpiksin. Aja jooksul olen aga taibanud, et keeled mitte alati ei toimi koos hästi ainult sellepärast, et nad kuuluvad samasse keeltegruppi, aga ma siiski jäin oma eesmärgi juurde. Gümnaasiumis õppima hakates olin juba tõsiselt õppinud keeli, mis kuuluvad kolme suure Euroopa keelegrupi hulka neljast. Ma küll oskasin natuke soome keelt, aga ma peaksin ütlema, et soome-ugri keeled jäid sel ajal minu poolt läbiuurimata ja arust peaaegu tundmatuks alaks. Slaavi, germaani ja romaani keeli õppinuna mõtlesin niisiis, et kätte on jõudnud aeg ette võtta neljas grupp — soome-ugri keeled.

undus, et ma võiksin oma eesmärgini jõuda juba gümnaasiumi jooksul. Minu koolis töötas soome keele õpetamisõigusega õpetaja. Ta lubas mulle igaks juhuks, et ta grupi moodustamiseks kuue vajaliku õppehuvilise puudumise korral võiks laenata mulle õppematerjale ja abistada mind ülesannete küsimise ja hindamisega, aga alles juhul, kui ma viitsiksin natuke omaette õppida. Kõik oli korda seatud selleks, et ma saaksin ja võiksin soome keelt õppida. Juhuse läbi ma sain ent haisu ninna sellest, et meie kooli oli kultuurivahetusprogrammis koos Eesti kooliga. Kui ma tahtsin, ma sain ühe nädala jooksul minna kooli Tartus, ainult et pidin oma koju ühe nädala jooksul eesti õpilase vastu võtma. Sellest tuli, et ma viskasin peast välja oma plaanid soome keelt õppida ja selle asemel pühendusin mõnda aega eesti keele õppimisele.

ee, mis mind selle keele juures alguses veetles, olid selle häälikud. Paljud Rootsis üles kasvanud teavad hästi, kuidas kõlab soome keel, ja eesti keel võib ehk seda varem mitte kunagi kuulnule kõlada soome keelega sarnaselt. Mind ent üsna kohe võlusid need pehmed häälikud, mis leiduvad sihukestes sõnades nagu kassi, tunni ja kallis, ja säherdusi tuleks tublilt üles otsida sellele, kes piirab oma otsimist ainult soome keelega. Ma küll arvan ka, et soome keel kõlab kaunilt, aga eesti keel on siiski märksa parem.

ulle pole iialgi meeldinud keedetud kartul. Mu armastus eesti keele vastu ei jäänud nõrgemaks sellest, et ma sain nentida, et kartulgi võib hästi maitsta. Nii hästi maitsvat keedetud kartulit, mida olen Eestis söönud, pole ma mujalt selle suure laia ilma pealt leidnud, kuigi olen kartulit söönud kaheksateistkümnes eri maas.

© Linus Ganman,