apsena pidin vahetevahel kogema, et mu arusaamine loogika kohta läks luhta. Selles maailmas, milles ma oma teadvuse järgi olin, oli olemas Norra nimeline maa, mida pidin meeldivaks rõõmsameelsete inimeste ja maitsva šokolaadiga maaks. Kasutamisjuhendeid ja toidukaubade koostisosade loetelusid lugedes olin ma ka võinud järeldada, et Taanis räägitud keel väga sarnaneb Norras räägitud keelega. Ja siia jõudsid konteksti mu katsed loogilisi järeldusi teha. Taani keele norra keelega sarnasuse juhatusel tegin järelduse, et ka Taani peab olema meeldivaks rõõmsameelsete inimeste ja maitsva šokolaadiga maaks. Ja nagu kirss koogi peale oligi Taani maaks, kus unistused võivad saada tõeks, kuna ta on kõigi legotükikeste häll. Ossa, mõelda, kui saaks Legolandi sõita ja tohutu lõpmatult paljude legotükikestega kausi kõrvale istuda ja lausa ehitada, ehitada ja ikka ja jälle ehitada!

õpuks koitis see päev, kus issi pani ette, et me läheme Legolandi. Ma olin üheksa aastat vana ja ootust kõrvuni täis. Ootus tugevduski kui me peatusime Göteborgis, kus ööbisime kenas toas hotellis Gothia ja käisime lõbustuspargis Liseberg ja oli üsna meeldiv päev. Kui Göteborgis nii meeldis, kui tugevasti ei peaks ka Legolandis meeldima?

ui me läksime üle Sundi, märkasin, kuidas tegelikult kõlab taani keel. Ma ei saanud millestki aru! Meie giid ütles, et „viiskümmend” on taani keeles tema arvates halvfjärs (mis rootsi keeles kõlab umbes nagu poolmerilohe). Halvfjärs? Mida see pidi tähendama? Miks ei osanud taanlased korralikult arvutada? Ja kus olid kõik rõõmsameelsed inimesed? Kõikjalt jooksid pikakoivalised inimesed, ja iga kord, kui ma tahtsin iseseisvalt ringi vaatamas käia, peatasid mind jämedad tüübid, kes ütlesid Ära mine sinna sisse! Meie Legolandis veetud päev oli hall ja vihmane. Isegi autokool ei olnud lõbus. Ei saanud ju sõita nii, nagu tahtsin! Ma igatsesin kodu järele, ja niipea kui ma sain telefoniputkat näha, palusin issilt luba koju helistada. Kui ma olin just putka juurde astunud, hakkas telefon helisema! Rootsis polnud ma kunagi näinud telefoniputkasid mille sissegi võib helistada. Imeline. Ma tõstsin toru ja vastasin.

„Hallo, ma olen Linus Legolandi telefoniputkas!”
„Kas oled rootslane?” ütles mees taani keeles.
„Jah”, vastasin oma lapseliku sopranihäälega.
„Kas ma tohin sinuga nussida?” ütles mees.

a viskasin endalt toru ära ja jooksin telefoniputkast välja. Surmani hirmunud! Kes oli see mees? Miks tahtis ta nussida minuga? Minuga? Lapsega? Mis sitane maa oli see? Kuradi Taani! Sadas vihma, rahvas ei osanud korralikult arvutadagi ja kogu koht oli täis täiskasvanuid, kes tahtsid lastega nussida. Nähh!

ollest korrast peale olen mitu korda läinud läbi Taani, et Saksamaa või Prantsusmaani jõuda. 1995 aga peatusin natuke pikemaks ajaks. Mälestused Legolandi sõidust vedelesid kusagil mu mälu sügavuses. Olin üks umbes kahekümnest Rootsi esindajatest rassismivastases kampaanias Kõik erinevad — kõik võrdsed, mille lõpposaks oli haridusnädal Strasbourgis. Reisi esimeseks peatuseks oli Kopenhaagen. Ühes koolis meid kutsuti rollimängus osalema. Meid jagati gruppidesse ja siis saime kleepsu särgile kinnitamiseks et näidata, millisesse gruppi me kuulusime. Me saime nimekirja ülesannetega. Minu ülesanneteks oli muu hulgas tööd ja korterit otsida ning tantsuklubist väljaspool järjekorras seista.

õikjal vastasid mulle inimesed sama jämedusega nagu korral, kui ma olin Taanis üheksa-aastasena. Mind aeti tantsuklubist välja, ja iga kord, kui mul oli mingi paber mille jaoks oli kellegi allkirja vaja, kaotas selle mingi valgesse särki ja lipsu riietud ametnik ära. Ma ei taibanud mängu mõtet, vaid uskusin ainult, et mind jälle tabas lihtsalt harjumuspärane taani külalisvaenulikkus. Veel üks kord sain lihtsalt kinnitust sellele, et Taani on sitane maa ebameeldivate inimestega. Kahe ülesande täitmise vaheajal kohtasin juhuslikult ühes kooli trepikojas oma reisikaaslast Klasi. Klasiga olin juba enne reisi pisut tuttav, kuna me olime korra samas koolis õppinud. Temast oli nüüd saanud mingi kõrge palga ja ilusa korteriga tegevdirektor. Ma ütlesin, et ma kavatsesin lihtsalt kõige peale vilistada ja minna kesklinna et vorsti osta või ükskõik mida teha selle asemel, et selles koolis suisa sellise sõimamist kannatada.

„Kas sa ei mõista rollimängu mõtet?” küsis Klas.
„Ei!” vastasin mina.
„Vaata kleepsule su särgil”, ütles Klas.

a vaatasin oma kleepsule. Ja siis vaatasin kleepsule Klasi särgil. Siis hakkas mul koitma! Klasi kleepsul oli pilt valge näo kohta. Minu oma kleepsul oli aga must nägu. Rollimängul, milles olime kutsutud osalema, oli eesmärgiks näidata, mis tähendab rassism ega polnud taani külalisvaenulikkusega mingit erilist pistmist. Kleeps otsustas, kuidas pidi meiega eri rollimängu peatuskohtade juures ümber käima. Ma naersin, kui ma taipasin millise aeglase mõtlemisega ma tõesti olin. Seejärel käisin päeva lõpuni ringi oma kleepsu käega varjates.

© Linus Ganman,