usalt pole Iisrael kunagi olnud koht, kuhu oleksin igatsenud. Kui nüüd seal ikkagi olnud olen, siis ma ei saa varjata, et läheksin hea meelega sinna tagasi. Põhjuseks et sinna üldse sattusin oli see, et 2018. a. sügisel laulsin sinna tuurile minevas kooris Voces Musicales. Olen peaaegu katkematult olnud mõne koori liige juba 1995. aastast peale, enamasti tervishoiuga seotud põhjustel (ega mitte kõigepealt teatud kirikule või muusikažanrile soosingu näitamiseks), ja niiviisi olengi sattunud kohtadesse ja olukordadesse, kuhu ma muidu kindlasti sattunud poleks, nii et pole ime, et mind ka Iisraelisse viis just koorilaulmine.

el-Avivi lennujaam on ilus, ja sealne sisseminejaid tervitav lõhn kohe annab mõista, et ollakse kodust eemal, vähemalt minusugusele Baltimaades elavale põhjamaalasele. Mina saabusin sinna 12. veebruaril kerge vihma alla ja 16 soojakraadi kätte, tajusin kogu lennujaama ümbritsema näivat oliiviseebi lõhna ja tundsin kohe, et mu ees ootab väga meeldiv külaskäik. Juba esimesel hommikul oli rõõm tutvuda šakšuka-nimelise roaga. Kuna armastan kuklakarvu püsti ajava hapukusega jogurtit, hakkaski mulle kohe meeldima hostelis hommikusöögiks pakutud jogurt. (Seda on olulisem rõhutada, kui ühed arvata võiksid. Elan Eestis, kus poodides leiduvale jogurtite valikule teeks head natuke laiendamist, ja iga kord kui leian jogurtit, mille maitse ületab Eesti oma, siis ma ju pean sellele erilist tähelepanu pöörama.)

ks kunagine prantsuse keele õpetaja kord tutvustas mulle Antoine de Saint-Exupéry kirjutatud raamatu Väike prints. Ta on peale selle üks mu parimaid õpetajaid üldse, ni et kipun pidama seda eriti mälestusväärseks asjaks, kuna see tuletab meelde kogu tema panust õpetajana. 2012. a. Eestisse kolides hakkasin töötama koos naisega, kes osutus koguma selle raamatu väljaandeid, ja ma oletan, et tal mingisuguseks eesmärgiks on leida endale eksemplari võimalikult paljudes keeltes. Enne Iisraelisse minekut küsisin ta käest, kas tal see raamat ka heebrea keeles on, aga kuna tal seda polnud, ütlesin, et võin seda tema jaoks otsida. Üks päev asusin tegema otsingu internetis raamatupoodide järele. Otsingufraasist tel aviv bookstore tekkinud nimekirja esimese lingi all peidus raamatupood nimega The Little Prince. Kuna tundus sinna pikk maa olevat ja netis esitatud hinnang personali kohta oli madal, ma ikkagi loobusin sinna minemast. Õhtul pidin kooriga laulma J S Bachi Luterlikku Missat G-mažooris ja M A Charpentier’ Te Deum Tel Avivi Kunstimuuseumis. Mul oli palju aega ja lubasin endale muuseumi meenepoodi sisse piiluda. Ja seal ta seisiski — Väike prints heebrea keeles! Võtsin eksemplari ja läksin kassa poole. Teenindaja haaras raamatu, et selle triipkoodi skaneerida, ja hakkas mulle rääkima heebrea keeles. Muidugi, kui keegi endale heebreakeelset raamatut ostab, siis on lihtne teistele oletada, et ta seda keelt ka oskab, aga nüüd ma pidin vabandust paluma ja olukorda ära selgitama. Siis teenindaja ütles, et ka temal on tuttav, kel on sarnane kogumismaania, aga huviobjektiks ei olevat Väike prints, vaid Alice Imedemaal.

ühapäeval käisin koos mõnede koorikaaslastega Jeruusalemma. See küll kõlab märkimisväärselt, aga kui keegi oleks mind viinud uude linnaossa ega rääkinud kus olen, siis oleksin arvanud ennast olevat Göteborgis. Tänavad on laiad ja mööda sõidavad voolujoonelised trammid. Jõudsime ka vanalinna, aga loomulikult ka sinna on juurdunud kaasaegse maailma ideaalid. Seal müüakse Jeesust Kristust ja kõike temaga enam või vähem loogiliselt seotut, ja seda loomulikult riiete ja kaunistusesemetega, aga ka natuke subtiilsemate meenetega, nagu näiteks kulla, viiruki ja mürraga. Kõik aga loomulikult annab head aimu sellest, et lõppude lõpuks meeldib rohkematele Mammon, kui Jahve.

smaspäeva saabudes mõtlesin, et kurat, lähen ikkagi vaatama, mis koht The Little Prince ka on. Riiulil ukse juures seisid reas mitmes keeles Väikse printsi eksemplarid. Nentisin, et tegemist on pigem kohviku, kui raamatupoega, aga ma keha ikkagi ei kinnitanud. Sinna minnes nimelt lasin oma ninal mulle näidata teed falafelikööki. Ja siis tagasi hosteli poole minnes sattusin Zamenhofi tänavale. Loomulikult see oli huvitav mulle, kuna olen õppinud esperantot. Osad inimesed võivad küll küsida, miks õppida tehiskeelt, aga ikkagi ei saa keegi eirata, et esperantot ikka veel õpivad ja räägivad palju, kuigi inglise keel juba nii paljuski on täitnud seda rahvusvahelise keele rolli, mida kunagi nii väga tahtis mängida esperanto. Kohe pärast Yitzhak Rabini platsi sattusin muide väikse draama keskpunktisse, kus olulist rolli mängis teine, veidi noorem tehiskeel. Naine läks liiklusele tähelepanu pööramata üle tänava ja jäi peaagu auto alla. Autojuht pidurdas ja pistis pea küljeaknast välja, ja siis hakkasid mõlemad riidlema heebrea keeles. Väga muljetavaldav keele kohta, mida vaevalt keegi enne 1890 üldse ei rääkinud.

eisipäeval sõitsime bussiga Jeesuse Kristuse jalajälgedes. Muu hulgas peatusime Naatsaretis, kus meie giid künkal seistes näitas, kus olevat kunagi seisnud Joosepi töökoda. Künkalt alla minnes nägin tänaval istuvat lõõtspillimeest, kes mängis Oh, When The Saints. Meelde tuli kohe Gary Larsoni taevariiki ja põrgusse tulekuid võrdlev joonistus, kus iga taevariiki tulija saab saabudes harfi ja iga põrgusse tulija saab lõõtspilli. Samal päeval peatusime ka Jardenitis, kus Ristija Johannes olevat ristinud Jeesuse. Koht on täis tahvleid, kus saab eri enam-vähem laialt tuntud keeltes lugeda piiblisõna Markus 1:9-11. Nagu põrgu või taevariigi vahel valides esineb ka siin iva diskrimineerimist. Norra keeles seisab see piiblitsitaat ainult bokmåli keelevormis, mitte uusnorra keeles.

elle reisi juures eriline seik oli see, et seda tegime samal ajal, kui inimesed koduses Eestis valmistusid Eesti Vabariigi 100. juubelipäeva tähistamiseks. Tallinna koorina me loomulikult ei saanud seda tähistamist tähelepanuta jätta. Kodust vahendatud andmed andsid mõista, et pealinnas oli umbes 16 külmakraadi, aga kolm päeva enne Vabariigi sünnipäeva läksime oma kõige etemates riietes kõrvetava päikse ja palmide alla, ja lindude sirina saatel hakkasime laulma:

esti Vabariigi sünnipäeval aga läksime koos kooriga Abu Ghoshisse J S Bachi Johannese passiooni laulma katoliku kirikus Église Notre-Dame-de-l’Arche-d’Alliance, mille katusel on hiiglane Püha Maarja kuju. Seal lauldes ma ei saanud mõtlemata jätta, et kirik seest väga meenutab Östersundi Suurt kirikut, kus Johannese passiooni laulsin esimest korda 1998. Ring oli lõpuks täis.

© Linus Ganman,