ui ma käisin põhikoolis, tehti sageli Rootsi erapooletuse ümber palju kära. Öeldi, et erapooletus tagab sõnavabaduse ja neutraalsuse, ja Ida-Euroopat mitte harva ei kujutatud hirmutavaks näiteks sellest, kuidas ei peaks maailmas toimima. Aastal , kui me selgelt näeme teatud riikide internetitsensuuri tagajärgi, ma kahtlen, kas Rootsi oli tõesti nii erapooletu, nagu teda pidasid mu ümber paljud täiskasvanud. Ma arvan, et minu silmas peetud aja jooksul ikkagi esines Rootsiski teatud määr Nõukogude Liidu poolt nõutud tsensuuri. Kui me õppisime koolis teiste maade kohta, meile nimelt puhusid õpetajad hambasse, et Nõukogude Liit on maa, kus elavad ainult venelased, kes räägivad ainult vene keelt. Üldiselt valitseva arusaamise järgi Venemaa ja Nõukogude Liit olid üks ja sama asi. Kaarti natuke lähemalt läbi vaadanu ning Nõukogude Liidust vaevalt venepäraselt kõlavaid kohanimesid nagu Vilnjus ja Tallin üles leidnuna ma võtsin pähe, et need nimed olid ainult mingi ammumöödunud aegade jäänuk, ja et keeled, millest need nimed pärinevad, on välja surnud ja vene keele poolt asendatud. Tõde, nimelt seda, et paljude niihästi Vilnjuse kui ka Tallina elanike emakeeltel polegi vene keelega sugulust ning et need elanikud pidasid end kuuluvaks pigem mingi muu rahvuse kui venelaste hulka, üldse ei avaldatud. Midagi ei räägitud sellest, et palju Nõukogude Liidu vabariikide elanikke kuuluvad ühe skandinaavlaste ammuse vennarahva hulka, ega et enamus selle rahvusgrupi liikmeid pidasid Eestit Nõukogude Liidu poolt ebaseaduslikult annekteerinuks.

sna vara oma elus märkasin, et mul on keelte peale hea pea. Juba üsna vara seadsin endale eesmärgiks õppida vähemalt üht igasse suurde Euroopa keelegruppi kuuluvat keelt. Gümnaasiumis õppima hakates olin tutvunud kolmega nendest neljast keelegrupist, mida peaks Euroopas ülekaalus olevaks pidama. Keelegrupp, millega ma polnud veel lähemalt tutvunud, oli soome-ugri. Mu gümnaasiumis tõesti töötas soome keele õpetamisõigusega õpetaja, nii et mul oli igasuguseid võimalusi oma eesmärgini jõuda, olles tema poolt õpetatud. Seoses ainevalimistega teise õppeaasta jaoks ma aga juhuslikult sain pakkumise, mis pani mind suunda muutma. Ma sain nimelt teada, et meie kool oli kultuurivahetusprogrammis koos kooliga Tartust Eestist, ja et ma sain sellest osaleda, kui ma seda tahtsin. Kui ma oma koju ühe nädala jooksul minuealise eestlasest õpilase vastu võtsin, sain minna Tartusse ja seal üks nädal koolis käia. See juhtuski, ja just niimoodi läksid mul silmad lahti Eesti poole ning hakkasin ma eesti keelt õppima.

a tulin Eestisse esmakordselt 11. septembril 1994. Riik oli juba kolm aastat vaba, ja nagu on ülaloleval pildil näha, oli sodimine Tallinna vanas linnaosas juba üpris avameelsel tasemel. Ma olin muidugi juba riigi keelega natuke tutvunud, aga seda rääkida üldse ei oskanud. Ootamatult sain ma ent selles supelda, kui ma sel päeval Tallinna vabaõhumuuseum Rocca al Mare’t külastasin. Ühest pargi kohvikust ostsin endale tüki kohupiimakooki ja läksin laua juurde, kus istus üks Tartu kooli õpetaja, ja ütlesin Kas ma tohin siia istuda?, mis oli praktiliselt ainuke, mida ma eesti keeles öelda oskasin. Mulle oleks meeldinud, kui see õpetaja oleks seda küsimust mõistnud nagu „Kas ma tohin siia istuda?”, aga mu suureks hirmuks mõistis ta seda pigem nagu „Terekest, terekest! Ma räägin eesti keelt täiesti vabalt!” ja hakkas minuga palju ja kiiresti rääkima. Ma sain ent mõnda kasu sellest, et olin oma väikeseid eesti keele oskusi avaldanud. Kõik, keda ma kohtasin, tundusid väga võlutud olevat, ja mind võeti suure lahkusega vastu kuhu ma ka läksin.

artus veedetud nädala jooksul ma jõudsin muu hulgas vene keele loengust osa võtta ja Minu Veetlevat Leedit teatris näha. Vene keele õpetaja kindlasti teadis, et rootsi õpilased on koolis külas, aga võib-olla ei usunud, et mina üks neist õpilastest olles vene keelt tõesti oskaksin. Kui aga see talle selgeks sai, tundis ta sellist rõõmu, et ta kinkis mulle Eesti nõukaajast pärineva lauluraamatu, Pesnju družbõ zapevajet molodjož, ja kirjutas selle sisse pühenduse. Lauluraamatut alustasid Nõukogude Liidu hümn ja Eesti NSV ametlik hümn. Kaunis selge oli aga, et õpilaste huvi vene keele vastu oli jahtunud. Puupingile, mille peal ma istusin, oli keegi lõiganud sõna SITTVÄRK. Ma taipasin, et see on vist eestikeelne sõna ega tähenda seda, millisena ta näeb välja rootslaste silmade jaoks. Siiski aga mõtlesin, et oli üpris naljakas et see sõna oli seal kirjutatud, kuna ma võin ette kujutada, et sellele, kes tükk aega sellisel pingil istuks, kindlasti jääks tagumik koledasti kangeks, ehk just sittvärk, nagu võiks ka rootsi keeles öelda. Ma küsisin oma eestlasest pinginaabri käest, mida see sõna tähendab, ja ta naerdes vastas: Bull shit.

aks päeva hiljem käisin Vanemuise teatris Minu Veetlevat Leedit vaatamas Ülle Tinniga Eliza Doolittle’i rollis ja Aivar Tommingaga Henry Higginsi rollis. Ma ei saanud palju aru sellest, mida laval räägiti, aga sündmused pealtvaatajate hulgas olid vähemalt sama huvitavad ega nõunud arusaamiseks mingeid erilisi keeleoskusi. Kõigil meestel publiku hulgas olid ülikonnad seljas. Enne etenduse algust kõlas Eesti hümn ja kõik seisid püsti. Ei võinud eksida selles, et teatris käimist peeti millekski väga erakordseks. Tähelepanuväärseks üksikasjaks on ka see, et Vanemuise teatrisaali toolid on maailma kõige mugavamaid. Seal pole sugugi mitte mingi „sittvärgiga” tegemist!

ootsi laulja Lаѕѕе Веrghаgеn olevat ainuke, kes golfipalli kord kolme riigi kaudu löönu. Ja mina olen oletatavasti maailmas ainukene, kes olen Tallinnast Östersundisse tordi vedanud. Enne oma Eestisse reisimist lugesin raamatut, milles soovitatakse Tallinnas Pikk tänav 16 asuvas ning Maiasmoka nimelises kohvikus käimist. Seal olles pidavat raamatu sõnul kohvikunimelist torti sööma. Kuna mul oli vähe aega, palusin teenindajalt tüki kaasavõtmiseks. Teenindajal oli aga kahju öeldes, et nendel on müügil kaasavõtmiseks ainult terved tordid. Siis ostsin endale terve maiasmoka ja vedasin selle üle Läänemere. 18. septembril seisin taas Rootsi maa peal, eesti tort käes. Kümme päeva hiljem uppus laev, millega olin sõitnud. 852 inimest hukkus.

© Linus Ganman,