ul on täitsa eriline suhe Ukrainaga. Kõik see tänu ajakirjale Kamratposten [tähendus: „Sõbraleht“]. Sain selle posti teel 1984. a. 28. novembri ja 1994. a. 30. märtsi vahel, ja selle aja jooksul juhtus nii mõndagi nii minu eraelus kui ka maailmas üldse. Esimene väljaanne saabus, kui Nõukogude Liitu juhtis Konstantin Tšernenko. 1985. a. 11. märtsil, päeval pärast Tšernenko surma, Mihhail Gorbatšov sai Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäriks. Gorbatšovi poliitikast räägiti teleris siis niivõrd palju, et mul tekkis tahtmine õppida vene keelt. Kel kireks on keeled õpibki ümbritsevat maailma tundma läbi keelte. Ja tollal Kamratposten küll vahendas uudiseid suurpoliitikast, aga Nõukogude Liidust polnud eriti midagi lugeda siis kui hakkasin vene keelt õppima. 1988. a. 6. aprilli väljaandes ilmus uudis Sumgaidis toimunud mässust ja sama aasta 8. juuni väljaandes seisis, et Nõukogude Liit viib oma väed Afganistanist välja. Tõenäoliselt ma ei pööranud neile uudistele eriti suurt tähelepanu.

988 a. 12. mai väljaandes Kamratposten aga ilmutas suure pauguna mõjuva reportaaži, mille sisusse võisin kohe suhtuda. See ei rääkinud sõjast ega mässust, aga 13-aastasest ukraina tüdrukust Liina Kornejevast ja tema pioneerilaagrist. Ma mõtlesin, et temal ja ta laagrikaaslastel olid oma vormides nii rõõmsad näoilmed. Ja siis mu pilk jäi peatuma reportaaži parema lehekülje nurka, kus esitati küsimus „Kas tahad vahetada kirju kasakaga?“

õib olla, et pioneerilaagrist rääkiva reportaaži ilmutamise aeg ei olnud vaid juhuslik. Kindlasti oli juba siis märgata, et Nõukogude Liidus hakkab areng, mis lubaks rikkamat tavainimeste eludest kõnelevate uudiste vahendamist. Varsti hakatigi üsna sageli vahendama Nõukogude Liidust uudiseid, ka Kamratpostenis:

16. november 1988 — Mis „glasnost“? - Kaks venekeelset sõna on toonud Mihhail Gorbatšovile nii kuulsust kui ka populaarsust. Üks on glasnost, teine on perestroika. Aga mida tegelikult tähendavad need sõnad?

22. veebruar 1989 — Lõpuks Sami saab külastada oma sugulasi - Sami Lill ja ta pere elab Skåne linnas Ängelholmis. Nad tegid reisi, mida mõni aeg tagasi ei oleks olnud sama lihtne teha. Nad on külastanud sugulasi Eestis, teisel pool Läänemerd.

26. aprill 1989 — Ta võitis teistmoodi valimistel Nõukogude Liidus - Nõukogude Liidus on toimunud Ülemnõukogu deputaatide valimised. Ülemnõukogu on meie Riksdagi vaste. [...] Üks valimiste võitjatest on endine Moskva parteijuht, Boris Jeltsin.

28. juuni 1989 — Ungari lammutab aeda maha - Ungaris on hakatud maha lammutama kõrget elektrilist traataeda, mis kulgeb naaberriigist Austria kogu piiri ääres.

20. september 1989 — Baltlaste protest: Inimkett vabaduse nimel - Täpselt kell seitse päikseloojangul loendamatu hulk inimesi ühendasid oma käed. Üks kuni kaks miljonit baltlast moodustasid käsikäes ahela. Inimkett ulatus läbi kõigi kolme balti riigi ja oli 600 kilomeetrit pikk. See oli rahulik meeleavaldus vabaduse ja autonoomia nimel.

11. oktoober 1989 — Idasakslased põgenevad läände - Tuhanded idasakslasi on viimastel nädalatel põgenenud Lääne-Saksamaale. Enamik põgenikke on noored ja kutseharitud. Neid võetakse Lääne-Saksamaal vastu lahtiste kätega.

13. detsember 1989 — Ida ja läände vaheline müür on lahti - Ida-Saksamaa rahvas juubeldab. Lõpuks saavad vabalt reisida oma riigist välja. Ida-Saksamaa sai uue valitsuse, mis tahab rohkem demokraatiat sisse viia.

27. detsember 1989 — Nüüd Ida-Euroopa muutub - Viimasel ajal on nii mõndagi juhtunud Ida-Euroopas. Nõukogude Liit laseb ta maha. Piirid tehakse lahti. Läänest ida lahutanud Berliini müür langeb. Inimesed idast saavad pärast 28 aastat vabalt väisata Lääne-Euroopat. Kas ees ootab suurem vabadus?

21. veebruar 1990 — Nõukogude Liidu avalikustamine tekitab probleeme - Mihhail Gorbatšovil on raske Nõukogude Liidus säilitada korda. Aserbaidžani ja Armeenia rahvas kaklevad. Eestis, Lätis ja Leedus nõutakse suuremat vabadust. Palju ütlevad, et see võib Gorbatšovi jaoks tähendada lõppu.

25. aprill 1990 — Nõukogude Liit ei taha Leedu lahti lasta - Rootsi võib saada kolm uut naaberriiki – Eesti, Läti ja Leedu. Kõik võitlevad selle nimel, et ennast Nõukogude Liidust vabaks lüüa.

16. mai 1990 — Ühinenud Saksamaa hirmutab paljusid - Varsti saab Ida- ja Lääne-Saksamaast üks suur riik. Palju peavad heaks, et kõik sakslased saavad elada rahus ja vabaduses. Teised kardavad uut, vägevat Suursaksamaad.

18. juuli 1990 — Kas Nõukogude Liit variseb kokku? - Kui palju aega veel jääb kestma Nõukogude Liit? Üha rohkemate riigi liiduvabariikide elanikud tahavad endale autonoomiat. Paljud nüüd kardavad, et Nõukogude Liidus võib puhkeda sõda.

31. oktoober 1990 — Endised vaenlased taasühinesid - Maailmas on üks riik vähem. Ida- ja Lääne-Saksamaa on ühinenud ja saanud vaid Saksamaaks. Miljonid inimesi üle maailma on tähistanud sündmust. Aga palju sakslasi tunnevad muret tuleviku pärast. Tavainimeste elud saavad paljus muutuma.

12. detsember 1990 - Nõukogude Liit viis usuvabaduse sisse. Esimest korda pärast 1917. a. revolutsiooni peetakse nüüd jumalateenistusi kuulsas Vassili katedraalis Punasel väljakul Moskvas.

12. detsember 1990 - Mõned sajandid tagasi Eesti kuulus Rootsile. Nüüd väike Eesti poliitiline erakond tahab teha Carl Philipi riigi kuningaks.

a ei tea, millal kirjutasin ühele neist Ukrainas asuvatest Zaporižžja koolidest et vahetada kirju kasakaga. Aga ühel päeval sain kirja 13-aastaselt Zaporižžja tüdrukult Irina Fominalt, ja tema kiri oli tembeldatud 4. märtsil 1991. 24. augustil samal aastal Ukraina kuulutas välja oma iseseisvuse, 1. detsembril kinnitati väljakuulutamise otsus ning 26. detsembril lakkas olemast Nõukogude Liit. Ma jätkasin kirjavahetust koos Irinaga paar aastat. Vahel möödus kirjade vahel vaid mõni nädal. Geograafiliselt olime üksteisest nii kaugel, aga ma kujutasin ette, et oleme tundeelu suhtes ikkagi lähedased, vähemalt võttes arvesse seda aega, mida me kirjavahetuseks kulutasime. Ja viljakas oli võimalus jagada kellegagi oma mõtteid.

iis täiskasvanute elu haaras minust kinni, ja loomulikult ka Irinast seal kauges Zaporižžjas. Meie kirjavahetus lõppes. Ja aastad hakkasid mööduma. Mu vanemad läksid lahku. Ma hakkasin gümnaasiumis õppima. Käisin ka paar aastat kõrgkoolis. Siis kolisin Norrasse ja elas seal natuke rohkem kui aasta. Ja siis tulin tagasi Rootsi ja alustasin meediamonitoringu alal pikka karjääri, mis kirjutamise hetkel pole veel lõppenud. Aastatel 2002-2005 tegin aga lisatööd vene keele õpetajana ja selleks et mu öpilased saaksid näha, kuidas välja näeb venekeelne käekiri, võtsin näiteks kaasa mõned Irina kirjad. Ja siis mõtlesin, et peaksin üritama teda jälle üles leida. Meil ju oli juba internet ja kogu lugu! Ja vaata, sealt leidsingi Zaporižžja telefonikataloogi, ja Irina vana aadressi all leiduski tema perenime kandev isik eesnimede algustähtedega N N.

oru tõstas vana naine. Selgus, et Irina ema. Ja ka Irina elas ikka veel samal aadressil, aga ema saatis telefoni helisedes tema ja ta poja välja, et paremini kuulda. Kui naine taipas, et tahaksin ikkagi Irinaga rääkida, kutsus ta tütre tagasi tuppa ja ulatas talle toru. Irina kohe taipas kellest jutt, kui Rootsist Linust mainisin, aga ta ikkagi arvas, et keegi temaga nalja viskas. Ta ju rääkis teatud sõbrannadele oma kirjavahetusest, ja nüüd mõtles, et äkki keegi neist leidis mehe, kes suudaks väita, et ta on mina. Ma ju pidin teda usaldama. Ta ütles, et räägin aktsendita vene keelt, nii et ta ei vöinud arvata, et rootslane olen! 2003. a. 18. jaanuaril sain temalt pärast kõiki neid aastaid jälle kirja. Ma kohe tundsin ta käekirja ära. Hakkasime jälle kirju vahetama. Irina oli emaks saanud. Ja meie kirjavahetuse teise vooru ajal ta ka lahkus oma abikaasa juurest. Ja siis haaras jälle argipäev meist mõlemast kinni. Äkki Irinast rohkem kui minust, kui arvesse võtta kõike seda, mida meedia Ida-Ukrainas toimuvast vahendas. See ongi see piirkond, kus juhtumisi asub Zaporižžja.

iis koitis 2018. a. 8. märts. Mu endine kooriõde Triin võttis minuga ühendust Facebook'i Messengeris. Ta oli mures, sest Jõgevas perekodus oli natuke pingeline, ja ta kaalutles Tallinna kolimist, et natuke rahu saada. Ja mure ju seisnes elukoha leidmises, sest ta tahtis võtta oma koera endaga kaasa. Ka tööl oli mingi jama. Ja tal oli migreen. Ta oleks pigem hea meelega viimsel minutil mõneks ajaks kõigest ära põgenenud ja Gruusiasse läinud. Ma vastasin et ka ise hea meelega läheksin kohe Gruusiasse, kui oleks kellegagi minna. Siis Triin rääkis, et oli Tbilisis seitse aastat varem ja töötas seal lastekodus, ning et sellest ajast peale muudkui igatseb tagasi. Niisiis ostsime kohe endale piletid, ja juba viis päeva hiljem pidime sõitma hakkama. Selleks et hinnad natuke madalamaks jääksid, pidime kõigepealt sõitma bussiga Riiga ja siis sealt edasi lendama Tbiliisisse läbi Kiievi. Nonäe! Siis peaks olema võimalik Irinaga ühendust võtta, mõtlesin endamisi. Ukrainas pole ma ju päriselt iga päev.

ui 2003 hakkasime Irinaga jälle kirju vahetama, saatis ta mulle oma moblanumbri. Ma otsisin selle vanade kirjade vahelt üles, ja vaata, see osutus veel kehtima. Irina kohe vastas mu sõnumitele. Sain temaga ühendust täpselt päeval enne minu ja Triinu Tbiliisisse väljasõidu algust. Ja kui Irinal nüüd poleks jälle väike poeg, siis äkki oleks võinud tulla Kiievisse meiega kohtuma. Sellest aga midagi ei saanud. Aga leevenduseks oli teadmine, et Irina on ikka elus ja terve!

iisiis olen lühikest aega veetnud Ukraina pealinnas Kiievis ega kohtunud inimesega, tänu kellele Ukraina korra mu teadvuses hästi ankurdatud koha endale sai. 2018. a. 14. märtsil maandusin Gruusia ja Tbiliisi poole sõites Kiievi lennujaamas Borõspilis. Tegelikult meil oli Triinuga palju aega, ja veidi parema plaanimisega oleksime kindla peale võinud teha tiiru ka Kiievi südalinna. Jõudsime igal juhul sinnamaani, et istusime linna suunduvasse bussi, aga taipasime, et äkki oleks raske ka õigeaegselt lennujaama tagasi jõuda, nii et veel natuke järele mõeldes hüppasime ikkagi bussist välja ja läksime tagasi lennujaama. Meil ju polnud linnakaarti. Ja inimesed ei tundunudki eriti abivalmis ega kõnekad olevat. Tundus, nagu meiega ühendust võtta tahtsid ainult need lennujaamas logelevad mehed, kes end taksojuhtideks nimetasid. Ma sain neid nähes täpselt sama sisetunnet, nagu siis kui nägin „Voonakeste vaikimises“ tegelast Multiple Miggsi.

õib küll kõlada nagu täiesti laidaksin Ukrainat ja Kiievit. Loomulikult oli kahju, et ma ei saanud kohtuda Irinat. Aga me saime igal juhul lennujaamas hästi süüa. Lõunaks Triin sõi pelmeene ja mina borši ja kiievi kotlette. Kohe enne edasilendu Tbiliisisse mina sõin ka kreeka salati.

© Linus Ganman,