u vennal on väga hea inglise keele oskus, mu isal on keeletundlik kõrv, tänu millele ta võib imiteerida ükskõik mis keelt ja seda ka usaldusväärselt kõlama panna, ning mu ema on õppinud prantsuse, saksa, itaalia ja türgi keelt. (Vähemalt nende kolme esimesega saab ta suurepäraselt hakkama pärast paari klaasi veini.) Lühidalt öeldes, võõrkeeled polnud mu lapsepõlvekodus iialgi midagi kummalist ega võõrast. Seda igal juhul mitte enne Mihhail Gorbatšovi võimuletulekut. Kui ta oma glasnost’i ja perestroika käivitas, hakati üha sagedamini rootsi televisiooniski vene keelt rääkima. Kellelgi mu perekonnas ei olnud vähimaidki vene keele oskusi, ja see frustreeris mind. Seetõttu hakkasin ma omaette vene keelt õppida. Ma ei võtnud oma õppimist väga tõsiselt, aga sain siiski pärast nelja aastat tuupimist kaheksandast klassist lahkudes uhkelt hinded vastu võtta, kuna mul tol kevadel õnnestus gümnaasiumi eksam sooritada.

a kaua hoidsin enda käes seda au, et ma polnud iialgi Venemaal olnud. Paljusid, minuga enne mu esimest reisi Venemaale kohtunuid, hämmastas see, et ma sellele vaatamata nii hästi oskasin vene keelt, ja see oli nii hea hinnang, et ma tahtsin seda kauem nautida. Kui ma olin mõnda aega vene keele õpetajana töötanud, kiusatus aga kasvas liiga suureks. Ma käisin koos ühe oma õpilasega, Frasse nimeks, Peterburis. Ta oli olnud seal varem, aga sellest talle ei piisanud. Sõitsime bussiga Östersundist, ja ma arvan et ma olin selles bussis ainus vene keele rääkija.

eie bussigrupp sõi ühiselt esimest õhtut Peterburis hotellis. Siin meid tabas järjekordne kultuuride kokkupõrge. Restoranis mängiti elavat muusikat, ja enamik rootslasi plaksutas pärast iga lugu. Paistis, nagu see vaevalt meeldis muusikutele. Teine oluline kultuuride erinevus Rootsi ja Venemaa vahel oli 2004 et Venemaal kõikjal suitsetati. Ühel reisikaaslasel oli astma ning ta pidi arsti külastama ja sai neljatuhandekroonilise arve. Arst aga keeldus kviitungit välja kirjutada. Mult otsiti abi arsti veenmiseks selles, et oli tähtis mu reisikaaslasele läbivaatuse kulude kviitung anda. Kindlasti on olnud puhkuse ajal meeldivamaid sündmusi.

u vene keele õpilastel oli väga erinevad huvid ja oma õppimises väga erinevad eesmärgid. Mul oli kombeks neid paluda mõelda selle üle, kuidas end esitleda. Paljudele tundus ülesanne raskena olevat. Muidugi võib olla raske ette kujutada kuidas Venemaal käituda inimesel, kes tegelikult istub koolipingis Rootsis. Oma esimesel Venemaal reisil oli mul seltsisks kaasas aga õpilane Frasse, ja ta selgelt näitas, kuidas end tuttavaks teha. Ühel päeval sattusime kohvikusse, või pigem viinapoega ühendatud kohvikusse. Kohvikus oli lubatud tarbida sealt ostetud kaupu, olgu see kook või viin. Frasse ja minu naabrilauas istus seltskond noormehi. Ma hakkasin nendega rääkima, ja nad jutustasid, et olid ühe sõbra sünnipäeva tähistamas. Nende laud oli täis viinaga ääreni täidetud napsiklaase. Igaüks sai juua niipalju nagu ta ka tahtis. Frasse kaevas taskust oma toosikese järele. Tutvustav lause oli tal juba valmis: Kas padjakest tahaks? Keegi meestest polnud varem mokatubakat näinud, aga üks neist julges padjakest proovida. Väikeseks silmapilguks.

olm aastat hiljem läksin taas Venemaale, kuid suure koori seltsis. Me pidime Peterburis kolm kontserti andma, ja mina pidin õhtujuhiks olema. Sel korral lendasin Stockholmist, ja lennukis lehitsesin eesolevast istmetaskust leitud värvirikast venekeelset ajakirja. Võib olla, et Frasse minuga Venemaal olles alustas uut trendi. Ühelt ajakirja leheküljelt leidsin mokatubaka reklaami tunnuslausega Suitsuta tubakas.

© Linus Ganman,