astatel 2005-2012 elasin Stokholmis. Neil aastatel korraldati Sergeli Turul paar korda aastas tänavatoidufestivali International Market. Sealt pakuti toitu, mis äkki meelitas rohkem oma nime kui oma tegeliku maitse pärast, nagu näiteks jaanalinnu või känguru lihast roogasid, ja loomulikult andsidki ühed nendele kiusatustele järele. Mina aga juba vara leidsin Poola hõrgutistega telgi, kus ka hakkasin püsikülaliseks. Iga kord, kui International Market Sergeli Turule saabus, veendusin et sinna jõudis ka poola telk, ja kõige sagedamini oligi seal.

indla peale oli poolakatel palju head pakkuda. Suurt osa telgi sisepinnast kattis suur, ümmargune pelmeene täis praealus, aga sihukesest toidust ei pea ikkagi lugu selline jahu vältima kippuv semu nagu mina. Ei, mind ikka ja jälle sinna tagasi meelitas hoopis roog nimega bigos. Kindla peale on sama palju bigose retsepte kui ka poolakaid, aga täiesti vastuvõetav selline võib hõlpsasti valmistada jämedalt tükeldatud värskest kapsast, riivitud hapukapsast, tükeldatud lihast, näiteks veisest, seast või lambast, paksult viilutatud (eelistatavalt kadakamarjaga vürtsistatud) suitsuvorstist, natuke hapukapsaleemest, mõnest piisast punaveini, ohtralt mustast piprast ja natuke Dijoni sinepist.

etk, mil oma elu esimese suutäie bigost endale sain, oli maagiline! Jah, ametlikult oligi see esimene kord, mil ma midagi bigose-nimelist ka sõin, aga samas osutus, et see oli vaevalt esimene kord, mil ma midagi säärast sõin. Seal rahvast kubiseval Sergeli Turul hakkas mul hulk kogu lapsepölve toredaid mälestusi ennast meelde tuletama. Pada nimelt maitses täpselt nagu ema oma eriti heast vanaaegsest Falu-vorstist valmistatud pada!

012. a. hilissügisel kolisin Stokholmist Tallinna ja sain endale teist tegemist kui seda, millega olin viimaste seitsme aasta jooksul tegelenud. Selja taha jätsin kaks aastat viljatut tööotsimist, seisma jäänud tulevikulootuse, sõbrad, tuttavad, juba pikaajalised harjumused ja loomulikult ka International Market’i. Tallinna elu haaras minust üsna varsti kinni ja andis mulle uusi lootust, sõpru, tuttavaid ja harjumusi. Stokholm on ju aga kõigest väikse mere kaugusel ja ikkagi linn, kuhu veel Tallinnas elades kipun tagasi minema, kasvõi ainult šoppamiseks. Ühel nädalavahetusel paar aastat pärast mu Eestisse kolimist tegingi sellise tiiru Stokholmi, tegelikult sihitult. Osutus et mu väikse reisi ajal leidis ka Sergeli Turul aset International Market! Värisevi põlvi ning eksleva pilguga hakkasin ringi vaatama, et poola telgi üles leida. Ja leidsingi. Osutus ka, et poolakate äri oli suuremaks kasvanud, ning et neil polnud sel korral mitte ainult üks, vaid kaks telki. Kui teenindaja minu ees seisvas telgis mind nägi, läks ta silmad äkki ülisuureks ja ta jooksis naabritelki oma kolleegi enda juurde kutsuma. Siis ta näitas teisele et mina olin kohal ja ütles ärevil: „Vaata! Meie püsiklient!“

uhul kui Poola või miski Poolaga seotu mu elus üldse vähimatki rolli täidab, siis see on enne kõike toidu alal. Gümnaasiumi esimesel õppeaastal minu muusikaõpetaja aga pööras mu tähelepanu poola muusikale, ja niisiis on mul Poolale huvi tundmise põhjusi veel rohkem. Õpetaja tutvustatud muusika oli Henryk Górecki kolmas sümfoonia, ja kui see oli juba hakanud mulle meeldima, asusin veel tutvuma Górecki koorimuusikaga. Tema laulutsükkel Szeroka woda ja palju teisi tema teoseid, nagu Miserere, Amen, Euntes ibant et flebant ja Wisło moja, Wisło szara perioodides mängitakse väga sageli kas mu muusikaseadmes või mu vaimukõrvas. Ma ju ei oska poola keelt, aga kuna oskan sellega suguluses olevat vene keelt, poola keel ikkagi tundub kuidagi tuttavana, aga ta on ikkagi piisavalt võõras ja kaugel et ka põnevalt müstilist ja eksootilist aimu anda.

ateliidipilt näitab kohta, mida ma väga tahtsin väisata. Selle pika Läänemere rannas asuva sääre poolakeelne nimi on Mierzeja Wiślana, aga eesti keeles on vist käibel ka nimi Visla maasäär. 2013 väisasin ülevalt nähtuna sarnast kohta Kura säärt Leedus. Kura säärelt võtsin suuremal määral ainult häid mälestusi endaga kaasa, ja sellepärast olekski huvitav kahte kohta omavahel võrrelda. Kõige ideaalsem asi mida elus teha, et täielikku rahuldust saavutada, peaks olema ilusal päeval Visla maasäärel aega veeta, Henryk Górecki muusika kuulates ning bigos süües!

õltuvalt viisist, kuidas asjale vaadata, olen Poolas kas olnud või olemata. 2018. a. 12. veebruaril Tel Avivi ja sama aasta 25. veebruaril tagasi Tallinna minnes, maandusin Fryderyk Chopini lennujaamas Varssavis. Tegelikult oli lennukite vahetuste vahel üsna palju aega, ja see oleks kindlasti lubanud Varssavisse tiiru tegemist, aga kuna reisi eesmärgiks oli Iisraelis kooris laulmine ja kuna sellisel ettevõtmisel tuleb võimalikke äpardusi pigem vältida, ma otsustasin ikkagi lennujaama jääda. Seal sai ikkagi nii mõndagi teha. Näiteks seisis seal klaver, mida igaüks sai mängida mil iganes tuju pidi peale tulema. Seal oli ka ohtralt söögikohti, aga mitte üheski ei saadud süüa bigost.

© Linus Ganman,