ümnaasiumi teisel õppeaastal oli mul klassikaaslanna, Elin nimeks, kelle peika elas Belgias. Nemad olid määranud kohtumise Pariisis, aga tema vanemad ei lubanud Elinit sinna üksinda sõita. Nii juhtus, et ma pühitsesin uut 1995. aastat Pariisis, sest Elin küsis, kas ma tahaksin temaga koos sinna sõita. Tema ja ta belgia peika kavatsesid nimelt käia Taizé vendade Euroopa kokkutulekul. Taizé on väike Prantsusmaa koht, kus šveitslane Roger Schutz asutas 1949. aastal oikumeenilise vennaskonna. Taizé vennad peavad iga aastavahetuse paiku ühes Euroopa suurlinnas suurt kokkutulekut, ja need keskustelude ja laulmisega kokkutulekud ahvatlevad iga kord sadu tuhandeid noori külalisi.

8. detsembril 1994 äratas mind, pärast mõnda tundi tukastamist, meie bussijuhi teadaanne, et oleme nüüd Pariisi kohale jõudnud. Kui ma tasakaalust veel väljas silmad lahti tegin, avanes minu silme ees vaade Triumfikaarele. Buss peatus lühikeseks hetkeks, nii et me saime jalgu sirutada. Kell polnud kindlasti viis hommikulgi. Kui ma astusin bussist välja, kõndis mu eest mööda tänavapühkija oranžides tunkedes ning tahmase näoga. Ta laulis rõõmsalt, ja paistis, nagu ta peaks oma tööd maailma kõige lõbusamaks. Ilm oli kevadiselt vihmane ja puud olid pungas. Saime ööbida vanema daami juures eeslinnas Champigny-sur-Marne’is, aga Taizé-vendade igapäevaseid kokkutulekuid peeti Porte de Versailles’is, pigem Pariisi kesklinna läheduses. Sellepärast pidime tihti metrooga sõitma. Kui sajad tuhanded kohaletulnud tahavad sõita koos nende pariislastega, kellele metroo on tavaliselt mõeldud, siis tekib hõlpsasti kaos. Ühel korral pidime ära laskma 15 rongi seni, kuni saime end ühe sisse suruda. Ja üleval perroonidel seisid liiklusvahid ja hüüdsid Reculez! Reculez! selleks, et me rööbaste äärelt taganeksime ega ennast ei vigastaks. Tõepoolest polnud lihtne taganeda selle rahvast koosneva paksu seina poole, millest ise oldi pisikeseks osaks!

juulil 1995 tulin rongiga Strasbourgi, et osaleda Rootsi Tsiviilministeeriumi korraldatud kursustel. Linn kuulus tol korral Prantsusmaale, aga on oma ajaloo jooksul Prantsusmaa ja Saksamaa vahel mitu korda edasi-tagasi heidetud olnud, ja seda on selgelt näha. Paljude majade ehitusstiil on selline, mis äratab assotsiatsioone enne kõike Saksamaaga, ja linn on lisaks üks väheseid Prantsuse linnu, mille elanikkond võib uhkeldada suure õllekultuuriga. Siin sattusin ühel õhtul restorani Flams, kus serveeriti alsace’i spetsialiteet tarte flambée. Mu kursusejuht Mark oli lubanud, et me ei ole varem midagi taolist söönud. Küll see maitses hästi, aga olin seda küll varem söönud. Flambeeritud pirukate põhi oli tehtud sellist leivast, mis on põhja-rootsi õhukese leiva täpseks vasteks, ja see on üsna tavalist sorti leivaks seal, kus ma üles kasvasin.

a loodan Prantsusmaad varsti jälle näha saada. Minu 1997. a. külastatud Taizé otseses läheduses on küla Ameugny, mis esimesel pilgul paistis olevat väga ilus. Ma läheksin hea meelega sinna uuesti, et ringi vaadata. Koomiksihuvilisena mõtlen ka, et mulle meeldiks minna Prantsusmaale et mõni kotitäis prantsuskeelseid koomiksiraamatuid osta. Seniajani olen Prantsusmaalt hästi raskete kottidega tagasi koju pöördunud, ja kui asjad käivad minu tahtmise järgi, siis teen seda kindlasti uuesti.

© Linus Ganman,