len siiamaani käinud kahekümnes riigis. Kui ma olin laps, oli mu isal oma firma ja sellega oli ta ka oletatavasti heas finantsolukorras. Niiviisi sattusime sageli oma puhkustel välismaale. 1995 sain pakkumise Rootsi Tsiviilministeeriumi rongi pardal korraldatud kursusenädalal osaleda, ja läksin niisis ühe hooga läbi kuue riigi. Et olen olnud kahekümnes riigis pole niisiis tegelikult mitte nii erakordseks looks, aga ma siiski mõistan, et olen selles asjas suhteliselt õnneliku saatusega, ja olengi selle eest väga tänulik. Mulle meeldib reisida, ja hindan väga, et mul on võimalik seda teha. Neil lehekülgedel esitlen iga mu kunagi tallatud maad, oma võimalikke kasulikke nippe jagades.

ui ma seda kirjutan on käes 2014. a. p.Kr., ma elan Eestis ja mul on reiside suhtes üpris ulatuslikud võimalused. Ma ei tea, kui kauaks see veebikoht ellu jääb, aga ma tean, et kirjutamise hetkel valitsev olukord pole igavesti olnud ega pea igaveseks olemagi. Kui ma olin noorem, oli näiteks Euroopa kaheks jagatud, ega selle idaosa elanikud saanud ükskõik kuhu ega millal sõita. Ja keegi ei või täna teada, mis võib tulevikus piirata meie võimalusi ümber maailma reisimiseks. Võib olla, et otsajääv kütusevaru varsti takistab laialdast reisimist. Me ei peaks oma reisimisvõimalusi enesestmõistetavaks pidama .

ugu mu reisidest ümber maailma on osaliselt lugu sellest, kuidas on teiste inimeste kätes olla. Mõnesid mu elu pikimaid reise tegin lapsena. Mu vanemad siis läksid ees ja andsid suuna mu sammudele. Suurel määral see läks hästi, aga mõnikord ka viltu. Lõbustusparki Málagas meenutan hirmuga ja ühes Hollandi kõrtsis kahe geiga kohtumisele järgnes imelik järellugu.

© Linus Ganman,