eldakse, et kõik teed viivad Rooma, aga Saksamaal paistab, nagu viiksid kõik teed hoopis Ausfahrti. Ma pole kunagi Ausfahrtis käinud, aga siiski mitu korda läbi Saksamaa sõitnud, näiteks Hollandi või Prantsusmaa poole sõites. Kui Saksamaal kusagil teel olles jalgade sirutamiseks või söömiseks peatuda, siis väljas lõhnab harva hästi, aga kõrtsides võib siiski leida maitsvat guljašši. Kuna guljašš Saksamaal nii hästi maitseb, kui maitsev on ta hoopis Ungaris? Ma pole kunagi Ungaris käinud, aga mu reisid läbi Saksamaa on ergutanud mu tahtmist sinna sõita, puhtalt uudishimust.

una Saksamaa on minu jaoks kõige sagedamini töötanud läbikäiguna, on ta mu teadvusesse täiesti neutraalseks maaks jäänudki. Mul pole ühtki sealset tuttavat ega tunne ma seal mingit eriliseks reisisihiks peetavat vaatamisväärsust. Just sellepärast tundus erakordselt hea sinna sõita et argipäevast paus võtta. 11. septembril 2004 lendasin Münchenisse ning asusin Giselastrassel asuvasse pansionaati elama. Siis ostsin endale suure koti puuvilju ja läksin Isari poole pingile pikutama ning mitmeks tunniks taevast vaatama. Pansionaadi ja jõe vahelisel teel möödusin kahest tänavamoosekandist, kes olid Beatlesi lugusid mängimas. Õhus oli ikka veel suve.

iis pidin ootama kuni 2009. a veebruarini, et jälle Saksamaale minna. Koorilauljana olen tihti reisimas, ja koorilaulmine viis mind tol korral Berliini. Puhta lihtsameelsuse tõttu arvasin, et talv on Saksamaal palju mahedam kui kodumaises Rootsis, ja seepärast oli mul kaasas vaid üks paar kingi. Berliin pakkus lörtsi ning külma, ja õhtuti pöördusin tihti koju märgade jalgadega. Aga ma leidsin palju vaatamisväärset, ja Berliin äratas edasist kogemisjanu. Ühel õhtul läksin Filharmoonia Majja et klezmerimuusikat kuulata. Ansambli esimees oli anekdootidega heldekäeline. Üks neist kõlas nii:

© Linus Ganman,