Rootsi
 

Belgia
Eesti
Egiptus
Hispaania
Holland
Inglismaa
Itaaalia
Küpros
Leedu
Luksemburg
Läti
Norra
Prantsusmaa
Rootsi
Saksamaa
Soome
Taani
Tšehhi
Türgi
Venemaa

Reisija

M

inu esimesed mälestused tulenevad Skånes asuvas külas Torekovis käimisest. Mina, emme, issi ja vend käisime seal issi Volvo Amazoniga, et suve ja natuke rahu nautida. Tuleb meelde, et me peatusime kuskil teel ja et ma püsti seistes sain ühe Amazoni rattakoopa alt sisse piiluda. Sellest pikem ma niisiis polnud. Sellest pikem ma niisiis polnud. See on üksikasi, mida ma mäletan täiesti iseenesest ega millest keegi teine pole mulle jutustanud, ja ma julgen kindlalt öelda, et see on üks mu elu varasemaid sündmusi, mida ma üldse mäletan. Oma mällu olin ju aga juba hulka teisi sündmusi ja inimesi registreerinud. Ma tean näiteks, et ma juba tol ajal teadsin, et Skåne lähedal asub üks võõras maa, Legoland, ja teadsin ka, et ma oskan eri automudelite vahel vahet teha. Citroën 2CV oli ilmselt üks soosik, sest ta ei näe välja nagu ükski teine auto.

L

apsepõlves olin sageli Põhja-Värmlandis ja Stockholmis aega veetmas, kuna seal elasid sugulased, keda saime külastada. Kui ma muide emme-issiga kuskil käisin, viisid sammud kõige sagedamini välismaale, ja ma ei mõtelnud, et Rootsi on nii suurt tähelepanu väärt. Seesama suhtumine Rootsisse jäi, kui ma neljandas klassis pidin Rootsi geograafia pähe õppima. Kasutasin õppimiseks vaid mõõdukalt energiat. Mulle tundus, et ma ei saa kasu sellest, et Ida-Götamaa veekogude nimed maha vuristada oskan, kuna ma mõtlesin, et ei pea üldse kunagi neid ümbritsevaid kohti külastama.

I

da-Götamaa järvele Roxenile pääsesin siiski 1996. aastal ligi. Meie perel oli tollal juba mitu aastat tuttavaid selle kaldal asuvas linnas, Linköpingis. Selle aasta kogu suve veetsin väikelinna Ödeshögi lähedal, ja siiski ma kasutasin juhust ka Linköpingu külastamiseks. Mu Ida-Götamaal käimise põhjuseks oli muide aga, Vägi ja Au nimelises ja Alvastra kloostrivaremete kõrval etendatud ajalookroonikas mõned rollid mängida. Mu esimene roll oli ekstaatiliselt tantsiv ürginimene, teine aga keskaegne maakas ja kolmas ristisõdur. Viimane roll oli pigem jubedat sorti. Mu ülesandeks oli mõõgaga viikingipreestritari pea maha raiuda.

E

ri rollide jaoks oli mõnd riiete vahetamist tarvis. Tollal olid mul pikad juuksed, ja see sobis mu ürginimese rollile suurepäraselt, aga ristisõduri rollis pidi mul korralik soeng olema. Ma kinnitasin ümber oma mõõga varre paela et kindlalt mitte unustada enne etteastet oma juuksed üles siduda. Ühel etendusel, nimelt sellel, mis leidis aset mu sünnipäeval, jäid aga ettevalmistused asjatuks. Tundus nagu, et mul jäi palju aega, kuni ma pidin timukana lavale astuma. Ma riietusin ümber kloostrivaremete taga, kust ma jäin pealtvaatajatele nähtamatuks, haarasin mõõgast kinni, leidsin paela ja sidusin juuksed üles. Siis ma jooksin otse ratsa sõitva kuningas Sverkeri taga lavale ja viikingivägede poole, et nende preestritari pea maha raiuda. Paistis nagu oleks kõik korras. Mul oli pika kapuutsiga tumesinine rüü seljas ja juuksed olid korralikult üles seatud. Aga mõõga olin ma varemete taha maha unustanud!

© Linus Ganman,