Türgi
 

Belgia
Eesti
Egiptus
Hispaania
Holland
Inglismaa
Itaaalia
Küpros
Leedu
Luksemburg
Läti
Norra
Prantsusmaa
Rootsi
Saksamaa
Soome
Taani
Tšehhi
Türgi
Venemaa

Reisija

R

eisikataloog meelitas kuuma ilma ja meeldivate suplustega. Minu ja emme valik langes 1991. a. juulikuuks Kemerile Türgis Vahemere kaldal. Kemer oli tol ajal kõigest väike kaluriküla. Kohalikud giidid ütlesid, et küla kaarte pole olemaski. Kemeris olid küll mõned uhked hotellid olemas, aga küla keskel läksime ka mööda primitiivsest õuega majakesest. Seal istus naine ja küpsetas praeplaadil mingisuguseid pannkooke ning müüs neid möödaminejatele. Mees seisis tema kõrval. Nad olid arvatavasti abielupaariks, ja maja, kuhu külalisi kutsusid, oli kindlasti nende koduks.

E

nne reisi õppisin vestmikust pähe mõned türgikeelsed laused. Mu naha helepunasus ja punased juuksed kindlasti panid inimesi jõllitama, kuhu ma kõigi päevitunute hulka ka läksin, ja kui lisaks selgus, et ma natuke türgi keelt räägin, jäid kohalikud inimesed õieti imestama.

„So, you speak Turkish? Let me hear some!” lausus üks vaibakaupmees.
„I don’t really know what to say. It would be totally out of context anyway”, vastasin mina.
„It doesn’t matter! Say something anyway”, kostis kaupmees visalt.
„Okay ... umm ... Bir İsveç kuronu mukabilinde kaç lira verirsiniz?” ütlesin mina närviliselt.
„May I shake your hand?” küsis mees. „I haven’t heard such an old-fashioned expression for ages!”

M

inu arvates oli see vestmik 1965-l aastal trükitud. Türgi keel oli ilmselt sellest ajast peale kiiresti vananenud. Vaibakaupmees võis jutustada, et see minu kasutatud sõna mukabilinde on moodsamas türgi keeles pigem karşılığında’ks muutunud. MMa lubasin sellest mõelda kui järgmine kord panka rootsi kroone türgi lirade vastu vahetama lähen.

Reis Café

K

emeri vähesed restoranid võistlesid turistide heakskiidu pärast, ja igasse poodi, millest me ka mööda läksime, kutsuti meid pidevalt sisse, klaasi magusat õunateed jooma. Oli aga olemas ka pisikene vähenõudlik kohvik, kelle meeskonnas sissekutsujaid iialgi ei kasutatud. Külastajaid oli seal alati palju niikuinii, ja enne kõike läks sinna sööma külarahvas. Sellest kohast sai lõpuks minu ja ema püsiv söögikoht. Toit oli lihtne, aga hästi valmistatud ja väga maitsev. Lisandiks oli alati punakapsast ja käsitsi lõigatud kartulisektoreid, ning menüüs oli börek, imam bayıldı, tallemaks, röstitud veiseliha ja praetud baklažaan. Me arvestasime välja, et kallim meie seal söödud — kaheroalise õhtusöök kahele, veiniga sisse arvestatud — maksis ainult vastavalt 42 rootsi krooni. Küll 1991. a. rahaväärtuse järgi, aga see oli siiski odav. Ja eriti selles kohvikus jälle käimiseks oleme mina ja ema Türki mitu korda tagasi läinud. Kohvik olevat praegu pandud seisma (või kinni), aga arved jäävad meile kenadeks suveniirideks alles.

Reis Café arve

© Linus Ganman,