970-ndate alguses käisid mu vanemad Sitsiilial. 1989 tahtsid nad üritada oma nooruse hiiglasliku täiskuuga romantilist Sitsiiliat uuesti kogeda, ja võtsid mind sinna kaasa. Me elasime majakeses Giardini Naxoses Joonia mere ääres kolm nädalat. Meie aias kasvasid nii banaanid kui ka magussidrunid, ja Vahemerest saime ninna nii palju soolast vett et kipitas.

itsiilia oli vähemalt 1989 mõjuka maffia tegutsemise kohaks. Turistid ei võinud mitte vältida sellest kuulata, ja Sitsiilia paikne elanikkond kindlasti ei või sellesse ükskõikselt suhtuda. Meie saarel veedetud aja jooksul püsivaks söögikohaks saanud restoranis oli kelneril kombeks minult küsida, kas ma tahaksin toidu kõrvale acqua сrітіпаlе’t (acqua minerale asemel). Meile öeldi, et igaüks, kes tahtis äri rajada, oli sunnitud oma ruumi mõnele seinale riputama üks kohaliku maffiajuhi vennapoja maalitud pilte, et mitte ebameeldivustesse sattuda. Väikeseks konksuks oli aga, et need pildid polnud eriti ilusad. Mitte nii suure vaimustusega viidi mind õigele kohale, kui ma püsikõrtsis küsisin, kus on nende pildinurk.

ma esimesest Sitsiilias külaskäigust peale mäletasid mu vanemad Savoca kloostrit. Kui nad olid seal oma nooruses, elas seal püsivalt üks munk, kes näitas kloostrit külastajatele. Kui mina oma vanematega seal olin, ei olnud seal enam mingeid munki. Krüpti aga hoiti publiku vaatlemiseks avatuna, ja krüpt muutubki kloostrit veidi erakordseks. 18. ja 19. sajanditel ajasid nimelt sealsed mungad igavese elu müüki. Võib ainult arvata, mida ostjad ootasid sellest, mida nad ostsid, aga see, mida nad tegelikult endale said, oli palsameerimine ja kloostri krüptis oma nišš kus seista. Enamik tänapäevaseid inimesi võib kindlasti olla ühel nõul selle suhtes, et rumal oleks palju raha raisata selleks, et kellegi põrmu sihukese saatuse vastu vahetada, ja ka selle suhtes, et nendel, kes surnukehi niimoodi käsitsesid, oli plaanides midagi muud kui tasunutele igavest elu tagada. Ükskõik, Sitsiilia maffia oli just enne meie Savocas külaskäiku otsustanud, et klooster seadis küla ebasoodsasse valgusse, ja ainult mõnda päeva enne meie külaskäiku oli mingi maffia liige hiilinud krüpti ja pritsinud värvi seal välja pandud palsameeritud kehadele.

iardini Naxosest võib sõita bussiga lähedal asuvasse linna Taormina. See võib kõrgusekartja jaoks olla närvekõditav üritus, kuna buss läheb mööda serpentiiniteid, mis on mõnikord nii kitsad, et peab kahtlema selles, kas bussi jaoks jääb teele tõesti piisavalt ruumi. Emme-issi võib-olla seostavad Sitsiiliat romantikaga, aga minu ainus kestev mälestus Taorminast on see, et ma seal kõnnitee äärel istusin koos naabripojaga Giardini Naxosest ja kuidas me möödaminejate suureks hirmuks pidasime röhitsemisvõistlust.

© Linus Ganman,