Egiptus
 

Belgia
Eesti
Egiptus
Hispaania
Holland
Inglismaa
Itaaalia
Küpros
Leedu
Luksemburg
Läti
Norra
Prantsusmaa
Rootsi
Saksamaa
Soome
Taani
Tšehhi
Türgi
Venemaa

Reisija
 
Papüürus

M

inu külastatud maadest on Egiptus see, mis minu ettekujutuses paistis kõige eksootilisemana. Ma läksin sinna Küproselt. Üks administraator mu hotellis soovitas mul see reis tegemata jätta, aga ma ei nõustunud temaga. Reis algas laevaga Limassoli sadamast 6. detsembril 1999. Järgmisel hommikul pidime Port Saidis Egiptuses ärkama. Laeva pardal sõin ma neljaroalise õhtusöögi. Kelneritel oli punased pintsakud seljas. Sööklas oli üsna vähe ruumi, aga sisustus oli siiski elegantne. Pärast öhtusööki võtsin koos reisikaaslastega istet välistekile. Loojang Vahemere kohal oli udune ja ilus. Teenrid seisid meie tugitoolide kõrval ja ootasid meilt tellimusi, ükskõik millal me ka midagi tahtsime. Keegi enne reisi ütles, et meie Egiptusesse sõitmiseks mõeldud laev ei pea mingit love boat’i olema, aga ma pole ehk sellega täiesti nõus. Ma tundsin end headesse kätesse sattununa.

E

simene, mida ma Port Saidi hommikuvalguses silmasin, oli maal seisev egiptlane. Maaleminek polnud veel hakkanud, aga egiptlane siiski juba tegi selgeks, mida tal oli pakkuda. Tal oli keffiyeh ja ümmargused päikeseprillid peas ning hõre hambakogu ja perfektse töölissotsiolektiga rootsi keel suus: Head asjad! Head asjad! Ma ei saanud iialgi tema häid asju näha, sest meie seltskond viidi kiiresti politsei poolt eskorditud bussi11, mis pidi meid Gizasse viima. Anekdoot sellest, et norralased kasutavad kõrbes liivapaberit kaardina, pole vist täiesti ebareaalne. Mööda Port Saidi ja Giza vahelist teed esile kerkivast maakonnast vähem vaheldusrikast ümbruskonda peab kaua otsima.

Giza

S

aime kakskümmend minutit Giza püramiidide vaatamiseks. Gizast avanevale vaatele kõige iseloomulik asi on see, et ta pole nii üksildases kohas, nagu tihti tahavad väita klassikalised kirjeldused kõrbest. Gizast saab nimelt jõllitada otseselt sellesse laiadest autoteedest ja kõrghoonetest kokku keetud betoonipudrusse, mille nimi on Kairo. Ja Giza püramiididest viieteistkümne minuti jalutuskäigu kaugusel asub üks Ріzzа Нut. Peale selle, terve tee bussiparklast püramiidideni oli puupüsti täis müüjaid, kes tingimata tahtsid meile kaela määrida hieroglüüfidega nimesilte, papüürustükke, vaipu, riideid, peakatteid, postkaarte, vesipiipe ja pilte. Mu illusioon eksootilisest Egiptusest murdus, ja ma äkki mõistsin, mida mõtles Küprosel Ayia Napa hotelli administraator oma mahalaitmise all. Egiptus on täpselt niisama kaubanduslik ja sellega ka niisama eksootiline nagu Rocca al Mare Kaubanduskeskus. Aga kohtumine püramiididega oli siiski erakordne. Kui me astusime oma bussist välja, saime näha sipelgaid püramiidide ümber roomavat. Lähemale jõudes nägime, et need sipelgad on inimesed, ja siis taipasime, kui suur on omaette iga püramiidide kivirahn.

Piletid

P

äeva suuremat osa veetsime Egiptuse Muuseumis, valvurite pideva valve all. Ma vaatasin bussiaknast välja Giza ja Kairos muuseumi vahelisele teele, ja mõtlesin, et tahaksin vist mõnel päeval Kairosse tagasi tulla. Sellises suures linnas peab olema hunnik asju, mida vaadata. Sel korral ei jõudnud ma suurt enamat näha kui Tutanhamoni surimaski ja araabiakeelse kirjaga Coca-Cola-pudeli põhja.

Coca-Cola

T

agasi Küprosele viiva laeva pardal serveeritud õhtusöök oli vähemalt sama uhke nagu eelneva õhtu õhtusöök lõunasse sõidul, aga tuli natuke naljaka üksikasjaga. Laeva kokkadel paistis olema üsna hea leidlikkus. Ma ei mäleta praegu kõike seda, mis menüüs leidus, aga vähemalt seal oli viinamarineeritud pasta. Kõik maitses väga hästi ja oli ilusti serveeritud. Kelnerid olid samades korralikes riietes nagu Egiptuse poole sõitvas laevas, ja suurepäraselt käsitsesid mitte eriti tagasihoidliku lainetuse ja laudade vahelise ruumipuuduse segu. Kõik jättis mugava, esmaklassilise mulje. Ma ootasin kannatamatult järelrooga, mille nimi oli Hooaja puuviljad. Kas lehvikuks painutatud rätikute ja purustatud jää põhjal ilusasti arranžeeritud puuviljalõigud? Ei. Väiksel taldrikul hüplesid puuviljanoa seltsis oma koortesse jäänud banaan ja õun.

© Linus Ganman,