einakaardid on üldjuhul täisnurksed. Wyomingule, Coloradole ja võimalik, et ka mõnedele teistele administratiivselt piiristatud piirkondadele vaatamata, on seinakaartidel kujutatud maad peaaegu alati näha koos pisikeste osadega piirnevatest riikidest. Just see asjaolu – riikide mittetäisnurksus sunnitud sümbioosis seinakaardi täisnurksusega – pani mind juba lapsena igatsema Kura säärele reisida.

apsena elasin ka mina natuke sunnitud sümbioosis. Ma jagasin tuba oma vanema vennaga. Ja meie toa seinal rippus suur Rootsi kaart. Sellel kaardil võis ülal kirjeldatud põhjustel ka näha teatavaid osi Taanist, Norrast, Soomest ning riigist, mida enam pole, aga mille nimi oli Nõukogude Liit. Nõukogude Liit oli riik, kuhu ei saanud ükskõik kes ega igasugustel tingimustel sõita, ja sel viisil erines see riik niihästi Rootsist kui ka teistest kaardil nähtavatest riikidest. Nõukogude Liit oli midagi müstilist, kinnist ja suletud, ja ma isegi mõtlesin, et sealt levitatud kaardiandmed polekski korrektsed. Sest nii nagu Nõukogude Liit nägi meie seinakaardil välja, ei või ju ükski maa välja näha, mõtlesin. See, mis oli minu ja venna seinakaardi alumises paremas nurgas näha, oli pikk, kitsas maasäär. Kuna Nõukogude Liit oli nii müstiline, kinnine ja suletud, polnud sellel pikal, kitsal maasäärel nii palju kohanimesid, mis võiksid anda mingisugust aimu sellest, milleks see säär ka on. Ja sealt, kust tegelikkusest ei piisa, võivad ettekujutused hõlpsasti võimust võtta. Ma hakkasin ette kujutama, kuidas oleks sellel pikal maasäärel seista, ja mida ma siis sealt näeksin. Kas ma tõesti võiksin tema peal balansseerida?

ell 11:20, pühapäeval 9. juunil 2013 toimus lõpuks see, mida olin oodanud sellest ajast peale, kus ma lapsena seinakaardil nähtavale kummalise kujuga maatükile teadmisjanuliselt ülesse vaatasin. Sain lõpuks näha, kuidas Kura säär tegelikkuses välja näeb. Üleminek sinna aga ei toimunud sääre väga iseloomuliku põhjaotsa lähedal, millepärast minu silmade ette lähenev maatükk ei paistnud eriti dramaatiliselt. Kura säärele saabumisega kõige kütkestavam seik pole ehk tegelikult selle väljanägemine, sest siin on ilusat loodust, teid ja maju, nagu ka paljudes teistes kohtades, vaid pigem selle lõhn. Õhk mööda mere ja lahe vahelist teed on vaieldamatu okaspuulõhnaga vürtsitatud. See on omaette huvitav, kuna see võib olla üks maailma väheseid kohti, kus saab tegelikult ajaloost meeldivat lõhna tunda. Kura sääre elanikud on alati võidelnud liikuva liiva ja nii Läänemere kui ka Kura lahe vete pingutuste vastu. Selleks, et säär täielikult ei erodeeruks ega et sääre luidede liiv hoonestust üle ei ujutaks, on elanikud niisiis sääre keskele istutanud metsa, tänu millele säär on ikka veel olemas ja elamiskõlblik.

eie maailm võib mõnikord tunduda käsitamatult suurena, ja ma arvan, et paljud teevad oma parima, et saada vähemalt pisikest aimu sellest, kui suur ta on. Üheks meetodiks võiks olla kaartide tegelikkusega võrdlemine, ja siis ehk kõige hõlpsamini sellistes kohtades, kust inimene võiks palja silmagagi näha midagi, mis näeb nii kaardil kui ka tegelikkuses samamoodi välja. Tallinnas Šnelli tiiki kunagi vaadanu teab täpselt, mida ma mõtlen. Kaardi peal näeb ta välja nagu lamedaks litsutud M, ja seda samuti Toompea kõrgusest vaadatuna. Küll on ka teadmine sellest, et Kura sääres olles kahe omavahel väga lähedaste vete vahel ollaksegi, mis ergutab paljusid üles otsima kohta, kust võib ühtlasi mõlemat vett näha. Samal hetkel Läänemerd ja Kura lahte vaadata soovivatele inimestele võin soovitada jalutuskäiku Niidas asuva ja Parniidis nimelise 52 meetrit kõrguse luite otsal asetseva päikesekella juurde. Ühtlasi tahan ka anda nõu Taikos gatvė’l 32 In vino nimelist restorani mitte külastada. Selle kelkimine mõlema vee üheaegsest nägemisvõimalusest on vaid tühi jutt. Käimisest Niida majaka juurde tuleks lisaks niisuguste kasudega välja ainult see, kes suudaks häbematult selle sisse murda või selle otsa ronida, aga seda ei taha ma ise teha ega kellelegi teisele soovitada.

ui 2013 Baltimaades ringi sõita, ei või peaaegu mitte kuskil vältida tunnistusi sellest, et piirkonna elanikud elavad Nõukogude Liidu okupatsiooni varjus. Kura säärel olles elasin Niida külas. Seal viibis ka oma elus mõnda aega Nobeli preemia laureaat Thomas Mann, ja maja, kus ta elas, võib täna külastada kes iganes. Niipalju kui mina nägin, siis oli enamik Niida elumaju suhteliselt uued, ja paistis, nagu enamiku nende majade eeskujuks on Thomas Manni maja. Suurel määral paistab Niida nagu väga ilus koht, ja piirkonnas on stalinistlike arhitektide võimalikke jälgi vähe. Ühel päeval Niidas Kura lahe äärt mööda jalutades sain aga ilusas fassaadis näha pisikest kuid tähelepanutekitavat katkist kohta. Kui minna vee äärt mööda põhja suunas, jääb järk-järgult kõiksugune hotelli- ja restoranitaoline kaubandus selja taha, ja kõik, mida on vasakul pool näha, on eraisikute elumajad. Aegamööda jõuab traataiani, mis takistab edasist vee äärest jalutamist. Kolm viimast maja täiesti aia ees andsid mõista, et tara oli maailma otsa lähedal ning viisid mõtteid vanale rootsi hällilaulule kolmest lainel purjetavast laevast:

iast kõige kaugem maja nägi välja nagu ükskõik milline Niidas tippseisundini remonditud elumaja, niisiis suurel määral nagu Thomas Manni oma suvila. Maja kahe teise vahel oli samas stiilis ehitatud, aga nägi natuke tuulest pargitud välja ja paistis, nagu teda oleks paremaks muutnud vaid üks lisakihike värvi – pisut pleekinud, selline nagu võib maja kindlasti muuta kahe lähedal asuva vee tormide möllamine. Täiesti aia ette jääva maja õuel seisis vana, hambutu, kortsus ja hallijuukseline taat. Õu oli raiumata küttepuid täis, ja arvatavasti polnud maja viimased kolmkümmend aastat tilgakestki värsket värvi näinud. Minu ja taadi pilgud ristusid, ja paistis, nagu taadi pilk räägiks: „Olen kogu oma elu selles õues elanud ja minu kodu on mu terve maailm. Ma tunnen oma naabrite ülirasket survet seda kohta remontida, aga mul pole selleks jõudu ega raha. Kahekümne aasta eest ei hoolinud keegi sellest, milline mu maja välja näeb, aga nüüd jooksevad siin turistid pidevalt ringi.”

õik see kära täisnurkse kaardi tõttu! Aga muidugi, ma ei suuda hoiduda imestamast selle üle, millest oma kodumaade kaartidele üles vaadates unelevad Wyomingu ja Colorado lapsed. Kas jääb üldse midagi ettekujutusttekitavat selle juurde, kelle kodumaa on sama täisnurkne nagu paber, millel ta on esitatud?

© Linus Ganman,