Holland
 

Belgia
Eesti
Egiptus
Hispaania
Holland
Inglismaa
Itaaalia
Küpros
Leedu
Luksemburg
Läti
Norra
Prantsusmaa
Rootsi
Saksamaa
Soome
Taani
Tšehhi
Türgi
Venemaa

Reisija

M

a õppisin vaid esimeses klassis, kui ma esmakordselt sain kuulda haigusest aids. See sündis vaid kaks aastast pärast seda, et rootsi meedia oli esmakordselt seda haigust tähele pannud ja veel sel ajal, kus aidsi seostati ainult homoseksuaalsete meeste, ning siis eriti liiderlike homoseksuaalsete meestega. Oma teadmised sain helesinisest apteegist leitud brošüürist. Ema teadis, et ma olin kuidagi selle brošüüri hankinud ja ta oli selle pärast natuke hirmunud. Võib olla, et ta mõtles, et ma oma väikest lapse pead ei vaevaks selliste brošüüris esineda võivate mõistetega nagu suguühe, seks ning homoseksuaalsus.

M

a siiski teadsin, et esineb homoseksuaalsus, ja et mu isa tundis selle asja vastu vastikust. Ta ühevääristas homoseksuaalsust kriminaalsusega, ja vältis, et meestega magajad mehed väga kalduvad ka „teisi” kuritegusid sooritada. Võib-olla autovargusi. Või rahavõltsingut. Kui asjad oleksid käinud mui isa tahtmise järgi, siis oleks ta ehk hoolitsenud selle eest, et ma oma teadvusse oleksin homoseksuaalsuse ning kriminaalsuse ehk isegi vaimuhaiguse vahele võrdusmärgi tagunud, kuid kõigest sellest, mida ma enda ees oma lapselises maailmas nägin ja kogesin, ei võinud ma teha mingeid muid järeldusi, kui seda, et inimesed mitte alati ei räägi tõtt. Küll rääkis mu oma isagi, et geid on kaabakad, ja igaüks peaks ju saama oma vanemaid usaldada, aga ma pikapeale ei võinud tema jutus mingit tõtt näha. Varakult oma elus otsustasin täiskasvanute jutte mitte nii tõsiselt vastu võtta. Ühtlasi teadsin ju, et tahtsin olla oma isale lojaalne.

K

olmanda ja neljanda klasside vahelisel suvevaheajal läksin emme, issi ja vennaga Hollandisse. Me üürisime autosuvila vaevalt kuueruutmeetrilise elupinnaga. Vend oli oma kõige kangekaelsemas teismeliseas, ei tahtnud üldse reisile kaasa tulla ja näitas seda väga ilmekalt. Minul oli tundlik nahk ning kahjustasin päevitades naha täielikult. Emme luges kaarti. Issi viis meid autoga eksiteele. Ükskõik kuidas sõitsime mööda teed E22 Afsluitdijk-nimelise rajatise kaudu ning sattusime kämpingusse Põhjamere kaldal. Kämpingus elasid mitu pikaajalist külalist kõiksuguste oma telkide ja haagissuvilate ringi paigaldatud vastikute kaunistustega. Emme ei oodanud kaua maitsetuste kohta oma jahmatuse avaldamisega, kuid mulle hoopis meeldis seal üpris hästi. Enne kõike arvasin, et kämpingu grillitud võileivad olid millekski minu üldse söödust kõige maitsvamad, ja lisaks tundus turvaline, et personali liikmed said alati aru, mida ma ka ütlesin, ehkki ma ainult rootsi keelt rääkisin.

Ü

hel sealsel õhtul sattus mu lapseline mina raskesse katsumusse. Mina, emme ja issi läksime jalgsi kämpingust eemale kolme kilomeetri kaugusel asuva kõrtsi poole. Oli tegelikult minu jätkuvaks ärkvelolemiseks liiga hilja. Ma olin väsinud, aga õhk tundus mulle meeldivalt soojana, kuigi päike oli loojunud. Kõrtsis hakkasid emme-issi vestlema kahe koos istuva mehega. Üks oli ehk umbes kakskümmend viis aastat vana ja teine umbes viiskümmend. Vanem neist hakkas mu juukseid paitama nii, et meeldivad kõdid jooksid piki selga, ja ta küsis mult, kas olen sleepy. Loomulikult mõistis ta, et magaminekuaeg oli minu jaoks juba ammu käes. Mina olin vastata julgemiseks liiga häbelik. Ma polnud ju veel hakanud inglise keelt õppima. Siiski mõtlesin, et see silmapilk oli midagi elu antud parimat – see, et istudes tukkuda ühes mugavas kõrtsis maitsvate võileibade kodumaal ning tunda juustes toreda taadi paitamisi.

K

ui õhtu hakkas muutuma ööks, kõndisime tagasi kämpingu poole. Ma peaaegu jäin kõndideski magama, aga ma võisin kuulda emme issile rääkimas: Jah, on küll tavaliselt nii, et üks on noorem ja teine hoopis üsna palju vanem. Siis võttis mind issi kaasa tükk maad kõrvale. Ema kõndis edasi meie taga. Ja mehevaheline vestlus võis alata:

„Kuule, Linus, sa tead ... need taadid, keda me kõrtsis nägime...,” hakkas issi ebakindlalt.
„Jah,” vastasin unesegaselt.
„Seda, et ... nad olid geid,” lausus issi.

S

ekundi murdosa jooksul läbisin sisemise kriisi. Kas ausameelselt jutlustada issile, et ei ole märkimisväärne, et kaks meest teineteist armastavad? Ei! Kas issi rahulejäämiseks imestust teeselda? Jah! Selleks, et issi puhkust mitte rikkuda, vastasin hästi teeseldud hämmastusega:

„Mida? Need, kes olid nii kenad!”

© Linus Ganman,