Gruusia
 

Belgia
Eesti
Egiptus
Gruusia
Hispaania
Holland
Iisrael
Inglismaa
Itaalia
Küpros
Leedu
Luksemburg
Läti
Norra
Poola
Prantsusmaa
Rootsi
Saksamaa
Soome
Taani
Tšehhi
Türgi
Ukraina
Venemaa

Reisija

Östersundi Vana kirik

K

ui käisin gümnaasiumi esimeses klassis gruusia meeskoor „Tbilisi” Robert Gogolašvili juhatusel väisas mu toonast kodulinna Östersundi. Gruusia oli kindla peale keskmiste östersundlaste mõttemaailmast kaugel, aga koori kontsert ikkagi äratas suurt huvi. Mul oli suur rõõm kuulata koori söögivaheajal oma gümnaasiumis, ja samal päeval koolist koju tulnud ütlesin emale, et lihtsalt peame koos neid kuulama minema. Ma olin nimelt saanud teada, et koor peab esinema ka õhtul Vanas kirikus. Ma täpselt ei mäleta, kuidas meil vedas, kas tõesti saime samal õhtul kirikusse või lihtsalt pidime värava eest tagasi koju pöörama ja järgmise päevani ootama, aga ma mäletan, et kirikuni viiv järjekord oli väga pikk ning et üritust korraldanud preester tuli välistrepile välja teatama, et huviliste ülisuure arvu tõttu koor tegi paugupealt otsuse esineda ühe korra veel järgmisel õhtul. Mina ja ema igal juhul suutsime ühel neist kontsertidest minna ja me mõlemad mõtlesime, et koor on täiesti ainulaadne.

G

eograafilises võtmes Gruusia piirneb Armeenia, Aserbaidžaani, Venemaa ja Türgiga, aga vaimses võtmes ka Eestiga, kus mina praegu elan. Kui Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, Gruusia oli üks neist riikidest, kuhu Eesti elanikud said sõita mõningal määral takistamatult. Võin ette kujutada, et Gruusia oli toonastele eestimaalastele see, mis Mallorca või Kanaari saared on paljudele rootslastele, niisiis paik, kust otsida kosutust kodusest veidi soodsama ilma käes. Nõukogude Liit on küll lagunenud ja keegi Moskvas ei suutvat takistada seda või toda eestlast, kes suurema hea meelega Mallorcas või Kanaari saartel käiks, aga ikkagi tundub, nagu emotsionaalsed sidemed Eesti ja Gruusia vahel poleks ajaga ära jahtunud. Tallinnas on mitu väga head gruusia restorani — ma väga kahtlen, et seda sama võiks öelda mu kodumaa pealinna kohta — ja mitu Eesti sõpra ja tuttavat ongi käinud Gruusias puhkamas, nagu see oleks sama ilmselge nagu oleks mõnele rootslasele minna Mallorcale või Kanaari saartele. Paljudel neist Gruusias käinutest, kellega olen rääkinud, on ka sellest maast öelda palju head. Pikka aega mu teadmised temast piirdusid teatud sealt pärinevatele meeskoorimuusikale ja toidule, aga selle teadmise ja Gruusias käinute juttudest muljete kooslus ikkagi hakkas minul endal kasvatama soovi sinna minna.

S

iis koitis 2018. a. 8. märts. Mu endine kooriõde Triin võttis minuga ühendust Facebook'i Messengeris. Ta oli mures, sest Jõgevas perekodus oli natuke pingeline, ja ta kaalutles Tallinna kolimist, et natuke rahu saada. Ja mure ju seisnes elukoha leidmises, sest ta tahtis võtta oma koera endaga kaasa. Ka tööl oli mingi jama. Ja tal oli migreen. Ta oleks pigem hea meelega viimsel minutil mõneks ajaks kõigest ära põgenenud ja Gruusiasse läinud. Ma vastasin et ka ise hea meelega läheksin kohe Gruusiasse, kui oleks kellegagi minna. Siis Triin rääkis, et oli Tbilisis seitse aastat varem ja töötas seal lastekodus, ning et sellest ajast peale muudkui igatseb tagasi. Niisiis ostsime kohe endale piletid, ja viis päeva hiljem hakkasime sõitma. Selleks et hinnad natuke madalamaks jääksid, läksime kõigepealt bussiga Riiga ja lendasime sealt edasi Tbiliisisse läbi Kiievi. Tbiliisisse jõudsime keset ööd ja leidsime ööpäevaringse vastuvõtuga hosteli Puškini platsi lähedal. Lennujaamast linna suunduvas bussis nägime nelja turvameest piletita joodiku sealt välja viskamas. Triin naeratas toimuva üle läbi sõrmede, nagu ta tahaks mulle irooniliselt öelda „Aga tere tulemast Gruusiasse, siis!” Hostelis võttis meid vastu belgia päritolu ja Norras mitu aastat elanud mees. Temaga loomulikult rääkisin norra keelt, ja ta oli väga lahke.

Tbilisi Music Theater and Concert Hall

K

ui olime seiklusrikka öö endist välja maganud, käisime neljapäeval Triinuga Mtatsminda mäel täidetud baklažaanidest ja kanasalatist söögimoonaga. Mäe otsani võib minna köisraudteel, aga väsimuse ja segaduse tõttu astusime tee keskel asuvasse peatusse vagunist välja. Mõeldes, et mäe otsani veel väga pikk maa ei oleks, hakkasime treppidest üles minema, ja me ei andnud alla enne, kui olime jõudnud tee lõpuni. All Tbilisi levis uduses ilmas ja meie pilgud jäid eriti peatuma uusehitatud kopsutorukujulisel kontserdimajal ja Justiisministeeriumil, mis näeb välja, nagu seenekimp. Triin sealt ka näitas mulle Kolmainsuse kirikut, milles ta ise oli seitse aastat enne. Üleval Mtatsmindal on teletorn, seiklusmaa nimega Jurassic Park ja planetaarium, aga me ei läinud ühtegi neist lähemalt vaatama. Kui olime Mtatsmindalt tagasi alla tulnud, Triin peatus tšurtšhelade müüja ette. Ilma oma kogenud reisikaaslaseta oleksin ise sealt mööda läinud arvates, et need on küünlad, aga Triin oli loomulikult targem ja ostis maiustuste kimbu endaga kaasa. Nende kate on puuviljamassist ja sees on pähkleid. Kahtlemata küünlatest maitsvamad!

Tšurtšhhelad

J

ärgmisel päeval Triin võttis mind kaasa Mtskhetasse. Ilma temata ma poleks kindlasti nii odavalt sinna pääsenud. Sõitsime metrooga Didubesse ja sealt võime minna edasi Mtskhetasse maršrutkaga. See hiljem osutus üheks kõige kitsamatest minibussidest, milles olen eales istunud. Didube turg kubises taksojuhtidest, kes üritasid meid endaga kaasa meelitada, ja keegi neist ei tahtnud täpsustada, kust väljub maršrutka, aga me panime vastu, ja see tasus ära. Oma sillutiste ja müüritud kivimajadega näeb peaaegu terve Mtskheta välja nagu mingisugune arvutimäng, ja meie külaskäigu ajal osutus käes olema veinimaitselise jäätise hooaeg. 12 lari eest viis meid taksojuht Jvari kloostri juurde. Oleksin seal väga hea meelega rahuldanud oma loomulikke vajadusi, aga üks asi, mida ma veel õppinud ei ole, on kuidas oma au säilitades kasutada kükitamiseks kujundatud vetsu. Tagasi Tbiliisisse tulnud läksime otsima lastekodu, kus Triin seitse aastat enne töötas. Teel leidsime Nutsubidze tänaval restorani Tqupi & Twins, mida juhtivad kaks välimuselt väga ühesugust naist. Kuna gruusiakeelne sõna tqupi tähendab kaksikut, võikski arvata, et naised ka kaksikud on. Maitsev toit oli neil igatahes!

Jvari klooster

L

aupäeval tuli meiega kaasa giidiks Melita, kellega Triin seitse aastat varem tutvus. Melita võttis meid kaasa Narikala kindlusesse, kus heitsime lähemat pilku kivikujule Kartlis Deda ja läksime mööda sealset matkarada. Väga ilus, aga see ei ole midagi kõrgusekartjale! Paljus on Tbilisis ja oletatavasti Gruusias üldse aga teemaks kõrgemale ronida ja sealt alla vaadata. Mu vaene ema, kes Tallinnas isegi ei suudaks Viru keskuse klaasist iliftiga ilma värisevate põlvedeta sõita, kindlasti ei julgeks Gruusias eriti pikalt minna! Üks Narikalas koht, mida ta kindlasti väldiks, on see, kust saab mäest alla minna vaid köielt rippuvas kotis. Hipsterikvartal hosteliga Fabrika meeldiks tall aga kindlasti. Kui saatus mind Tbiliisisse jälle viib, siis ma väga tahaks ööbida seal!

Kartlis Deda

E

smaspäeval 19. märtsil läksime mägedesse Tsalka poole. Siin olevat kunagi elanud üsna suur kreekakeelne vähemusrahvas, aga meid tervitas külas üksnes suur hulk peremeheta jäetud maju. Kohalikus tavernas, kus lõunaks peatusime, räägiti igatahes kreeka keelt. Naabrilauas istus suur seltskond pidulikes riietes. Ja loomulikult oli seal kükivetsu. Mind pildistas mööda teed reisikaaslane. Ainult ühe sammuga vales suunas oleksin kohe saanud surma.

Surmast ühe sammu kaugusel

Õ

htul Tbiliisisse tagasi tulnud käisime ühesse Abanotubani kvartali väävlisauna. Valik langes madalamate hindadega kohale. Võib-olla, et see ei olnud eriti mõistlik. Alles vahetusruumis selgus, et kõike mida saunamineku nautimiseks tarvis, nagu käterätikut ja seepi, ei olnud hinna sees, aga mina veel sularaha sisse kaasa ei võtnud. Üldiselt see koht ei avaldanudki eriti head muljet. Sissekäigu kõrval istusid teenindajad suitsu tehes ja mängisid pokkerit. Panust tegid külaliste makstud sissepääsurahaga.

Matsoni

M

ul pole eriti veel midagi öelda peale selle, et läheksin hea meelega Gruusiasse tagasi. Ma pole veel näinud Musta merd, ja oletan, et see on midagi muud kui kubisev Tbilisi. Keelt kõditava hapukusega jogurti armastajana loomulikult väga armusin sealsetel piimatootelettidel leiduvasse matsonisse. Ja ma ju lihtsalt pean jälle Tbiliisisse minema, et näha, kas oleks paremini tasunud minna mõnesse teise Abanotubani sauna.

© Linus Ganman,