Inglismaa
 

Belgia
Eesti
Egiptus
Hispaania
Holland
Inglismaa
Itaaalia
Küpros
Leedu
Luksemburg
Läti
Norra
Prantsusmaa
Rootsi
Saksamaa
Soome
Taani
Tšehhi
Türgi
Venemaa

Reisija

London

1

990. aasta suvel läksin issiga Londonisse. See on siiani ainus kord, kui olen reisil ebameeldivalt haigeks jäänud. Alati oli oluline teada, kus asub lähim tualet, ja muidugi see pole lihtne sellele, kes hulgub edasi-tagasi mööda siiani külastamata linna tänavaid. Igal õhtul, kui me olime Paddingtoni Jaama lähedasel Edgware Roadil asuvasse väikesesse hotellisse tagasi pöördunud, võtsin vanni. Vesi oli läbipaistev, kui ma vanni astusin, kuid must, kui ma selle seest tõusin. Sellel nädalal oli päike selgelt näha kõigest ühe päeva jooksul, muide paistis ta üldse vaevalt. Ma vandusin Inglismaale mitte kunagi jälle minna.

Cambridge

2

4. juunil 2002 rikkusin oma vannet. Koorilaulmine viis mind siis kange poistekooritraditsiooniga Cambridge’isse. Järgmisel päeval tegin oma seltsiga tiiru suurepärast Ely katedraali vaatama, ja igal päeval selle nädala jooksul käisime evensong’is King’s’i ja St. John’s’i kabelites. Kogu reisi peaaegu parimaks osaks olid meile lauale pandud hommikusöögid Sidney Sussex College’is, kus me ka ööbisime. Selline hommikusöök on muide üldiselt Full Monty nime all tuntud ning koosneb ubadest, soojadest šampinjonidest, praetud tomatist, rasvast tilkuvast saiast, röstsaiast, maksavorstist, teest, munadest ning peekonist. Cambridge on lisaks kahe täiesti oivalise türgi restoraniga õnnistatud. Siin õppisin tõsiselt pidama lugu arnavut ciğeri’st – sibulaga praetud tallemaksast. Uskuge Inglismaa toidust mida tahes, aga mina olin sellega väga rahul.

A

egamööda sattus mu sõber Lisa Hove’isse Brightoni lähedal. Ma külastasin teda seal 2003. Esimesel õhtul läksin indoneesia restorani. Seltsis kõrvallauas räägiti türgi keelt, nii et ma söandasin nende käest küsida, kas tunnevad ka mõnda Hove’is või Brightonis asuvat türgi restorani. Cambridge’i türgi restoranid olid mulle sügava mulje jätnud. Mitte keegi kõrvallauas aga ei arvanud selliseid restorane Brighton’is leiduvat. Selle nädala jooksul tegin lisaks päevatiiru teise sõbra juurde Stockton-on-Tees’isse, Šotimaa piiri lähedal. Teel peab mitu korda teisele rongile ümber istuma, mina jäin mitmest maha, aga jaamaülemad olid alati abivalmis, nii et ma jõudsin plaanide kohaselt Hove’isse tagasi. Ehitusstiil paistab üpris homogeensena üle terve Inglismaa. Hove’is kui ka Stockton-on-Tees’is on üksnes tuuletõmbusega majad ning veesegistiteta pesukausid. Ühel päeval tegime mina ja Lisa jalutuskäiku Brightonist Rottingdeani ning Kipling Gardensi poole. Seal rabas meid hoopis teine ehitusstiil. Minu meelest meenutab see koht Norrast. Kipling Gardens on kahtlemata külastamisväärsed.

Royal Albert Hall

2

004. a juunis jõudis kätte aeg veel üks kord Cambridge’isse sõita. Erakordselt kutsutud tenorina läksin koos Härnösandi piiskopkonna kirikumuusikutega edasiõppimisnädalale. Kavas oli muu hulgas Gabriel Fauré Requiem’iga esinemine Royal Albert Hallis Londonis. Lõpuks sain ma taas head türgi toitu süüa! Päeval, kus me pidime ka Royal Albert Hallis kontserdiga esinema, käisime ka jumalateenistusel Westminster Abbey’s. Kirik oli rahvast puupüsti täis. Tundus, nagu sellises paigas jumalateenistust pühitseda on väga tõsine üritus, aga õhkkond muutus äkki palju rõõmsaks, kui vaimulik oma jutluses esitas anekdoodi:

  After closing time at the bar, a drunk was proudly showing off his new apartment to a couple of his friends. He led the way to his bedroom where there was a big brass gong and a mallet.
“What is the big brass gong and mallet for?” one of his friends asked.
“That is the talking clock,” the man replied.
“How's it work?”
“Watch,” the man said and proceeded to give the gong an ear shattering pound with the mallet. Suddenly, someone screamed from the other side of the wall,
“Knock it off, you idiot! It's two o'clock in the morning!”

V

aimuliku jutluse muud sisu ma ei mäleta. Tean ent, et jäin Cambridge’isse veel üheks nädalaks pärast kirikumuusikute lahkumist. Mu endiselt Brightoni kandis elav sõber Lisa tuli mulle külla ning ööbis mu üüritoas. Aerutasime Cam’i jõel. Ilus oli linna jõelt näha! Muidu elasime tänasele päevale. Üks päev leidsime lambipostile üles pandud teate, et Emmanuel College’is etendatakse lavamängu Othello, nii et käisime seda vaatamas. Lisaks leidsime ka kohvikuhaagise, mille menüüs oli eriline kohvijook, millest jõime oma isu täis. Suurel määral olen rõõmus selle üle, et ma rikkusin oma 1990-l aastal antud vannet. Ma läheksin hea meelega taas Inglismaale, eriti, et head türgi toitu süüa.

© Linus Ganman,