Norra
 

Belgia
Eesti
Egiptus
Gruusia
Hispaania
Holland
Iisrael
Inglismaa
Itaalia
Küpros
Leedu
Luksemburg
Läti
Norra
Poola
Prantsusmaa
Rootsi
Saksamaa
Soome
Taani
Tšehhi
Türgi
Ukraina
Venemaa

Reisija

Rootsi liiklusmärk   Norra liiklusmärk

V

anaisa juures veedetavaid suvevaheaegu ootasin ma teesklematu rõõmuga. Eriti sellepärast et ta elas tähtsusetul kaugusel Åsnesest, kust võis osta Firkløveri nimelist šokolaadi ja lompesid (õhukesi hapendamata kartulit sisaldavaid leibu). Norra ja Rootsi vahelise piiri ületamine oli alati erakordseks sündmuseks. Kõige sagedamini kogesin seda mingi auto tagaistmelt, ja sellepärast märkasin seda sellega, et tee keskjoon muutus valgest kollaseks ja et Rootsi kollase taustaga liiklusmärkide norra vasted on valge taustaga. Ka oma Östersundis vanematekodust oli Norra üpris lähedal. Trondheim on ju Östersundist kauguse järgi teine linn, nii et seal olen loomulikult palju kordi olnud. Ja just Trondheimis toimus mu elu seni õnnelikeim hetk. Selle täiusliku rõõmu eest pean kahtlemata oma kõige jämedamat tualetihuumorit tänama.

O

ma elu mõne aja kestel polnud mul aimugi sellest, mida oma eluga peale hakkaksin. Olin juba proovinud salasuitsetamist, majaseintel sodimist, kauplustest näppamist ja postmarkide kogumist, kuid tundus, nagu miski ei võinud mulle näidata sammu õiges suunas. Ma olin ainult nõutu mees, kes naeris ohjeldamatult pissi ja kaka üle ja pühendusin mõnda aega heliloomiskatsetele. Sellepärast ma ühel päeval läksin Östersundis ühte muusikapoodi et noodiplokk osta. Seal poes sain näha kuulutust Trondheimis asetleidvast sündmusest KORUKA. Samal hetkel, kui ma leidsin selle naljakana, et keegi oli näitamas kakahunnikut tähendava sõnaga pealkirjastatud kuulutust, sain ma ka aru, et tegemist oli koorinädalaga. Ma hästi ja kaua naersin selle naljaka kokkusattumuse üle, et norra keele koorinädalat tähendavat sõna kirjutatakse samamoodi nagu ka rootsi keele lehmakakahunnikut tähendavat sõna. Ma ka kihistasin selle üle, et koorinädala korraldajad kindlasti ei teadnud, et nende kuulutus võiks tualetihuumorimeelsete rootsi keele rääkijate tähelepanu äratada. Ma ühtlasi ka mõtlesin, et küllap oleks tore Trondheimi toomkirikus laulda.

M

a võtsin kuulutuse endaga kaasa, ja registreerusin siis koorinädalast osavõtuks. Seltsiks tuli kaasa Stockholmist sõbranna. Ainsad asjad mida me teadsime olid et pidime kõiki noote iseseisvalt ja enne koorinädala tuupima ning et pidime siis laulma koos senitundmatute koorilauljatega. Koorinädalat pidid lõpetama kaks kontserti Trondheimi uhkes toomkirikus, ja teos, mida pidime laulma, oli Ludwig van Beethoveni Missa Solemnis.

Kontserdikuulutus
 

M

ina ja sõbranna jagasime tuba hostelis. Trondheimis oli väga mõnus nädal. Koor oli suur ja koosnes niihästi taanlastest kui ka norralastest ja rootslastest. Isegi üks sakslanna oli leidnud teed Trondheimi et kooris osaleda. Oli tunne, et me kuulusime erakordselt suurde ja võimsasse seltsi. Peale mu reisikaaslanna polnud ma teistest kooriliikmetest kellegagi varasemalt tuttav, aga võisin siiski hõlpsasti püüelda täpselt sama eesmärgi poole nagu ka nemad. Eal ja rahvusel polnud üldse mingit tähtsust.

M

e niisiis andsime kaks kontserti. See oli mu elu esimene nii suurel muusikalisel sündmusel osalemine, ja muljeid oli palju erilisi. Ma mätetan tänapäevani toomkiriku lõhna ja põnevustunnet, mis oli seal täpselt enne kui dirigent Per Fridtjov käivitas esimese osa alguse D-duuris. Ma mäletan, kuidas mind liigutas bassisolisti partii, ja kuidas ma ei võinud mitte nuttu ega pisaraid tagasi hoida, vaid laulsin teose kaks viimast osa läbi enam-vähem nuttes.

E

mme arvas, et oli väga mõnus, et ma läksin Trondheimi koorinädalale — sel määralgi, et ta võttis oma isa, tädi ja tädi mehe sinna kaasa et meie kontserti kuulata. Kuna meid siis oli samas kohas hulk omavahel tuttavaid, otsustasime, et kontsertile järgneval päeval võib-olla kesklinnas kohtuda, enne kui emme, vanaisa, emme tädi ja tema mees pidid taas koju minema. Mina ja sõbranna pidime veel üheks päevaks linna jääma et sugulaste lahkumispäeva õhtul ka teisel kontserdil osaleda. Päeval pärast esimest konsterti lamasime hostelis puhkamas, ja sõbranna ütles:

„Lähme kohtuma su sugulastega, nagu me eile ütlesime?”

L

ükkasin ta ettepaneku tagasi. Ma olin nimelt universumi kauneimas kohas, ja ma seda teadsingi. Seal umbes kell kolm pärastlõunal, nari alumisel korrusel hostelis Rosenborg Trondheimis, kogesin oma elu õnnelikeima hetke. Ja kuna ma ainult lamasin vegeteerimas, ma sain olukorra selgesti läbi mõelda. Olin eelneval õhtul saanud fantastiliselt kaunil kontserdil kaasa olla ja lisaks ise selle teostamisest osa võtta. Mulle jäi veel ühe kontserdiõhtu rõõmu oodata. Kuid ennekõike olin ma leidnud endale selles maailmas koha. Lõpuks taipasin ma mida ma pean oma eluga peale hakkama, ja see oli küll meeldiv taipamine.

© Linus Ganman,