Läks nunn oma kutsuga Akslast
ja teel kohtas sarmikat sakslast
kelle nimi on Williem.
Nüüd paar aastat hiljem
sel nunnal on kutsu ja 2 last.

— Linus Ganman (@LinusGanman) 29. aprill 2016

or­ras on vä­he­malt kaks koh­ta ni­me­ga Aks­la. Geo­graa­fi­li­ses võt­mes tä­hen­dab see sõ­na „mäe­sei­nalt väl­ja ula­tuv üm­mar­gu­ne ha­ri“. Se­da sil­mis pi­da­des võiks ka väi­ta, et sel­lest ko­hast rää­ki­des peaks ees­ti kee­les pi­gem vä­lis­ko­ha­kään­deid ka­su­ta­ma (mäe har­jal, har­ja­le, har­jalt), aga ku­na te­ge­mist on ees­ti kee­le vald­kon­nas ai­nult har­va esi­ne­va ja vä­he tun­tud tä­hen­du­se­ga ko­ha­ni­me­ga, siis lu­ban en­da­le vä­he­kest reeg­li­te vää­na­mist. Se­da luu­le­ta­ja­te maa­il­mas häs­ti tun­tud te­ge­vus­vii­si ni­me­ta­tak­se­gi „li­cen­tia po­e­ti­ca“ ehk loo­ja va­ba­du­seks tei­sen­da­da vor­mi­nõu­deid, ja tä­nu sel­le­le võiks väl­ja mõel­da jut­te ise­gi emaks saa­nud nun­nast.

© Linus Ganman,