Sõitis pime Mongoolia steppi
ja ootamatult sattus treppi.
Ütles saatja: „Mu vend,
siin on abivahend!“
„Mida? Juhtkoera? Ei! Tahan keppi!“

— Linus Ganman (@LinusGanman) 30. aprill 2016

oer on ini­me­se pa­rim sõ­ber, ja se­da tões­ti tea­vad need nä­ge­mis­puu­de­li­sed, kes juht­koe­ri ka­su­ta­vad. Stok­hol­mis ela­des sain tut­ta­vaks sel­li­se juht­koe­ra oma­ni­ku­ga. Ta koer oli sui­sa us­ku­ma­tult tark ja osav olend. Tal oli na­gu ko­gu oma pe­re­me­he ko­du­piir­kon­na kaart peas, tea­dis täp­selt kõi­gi ehi­tis­te, trep­pi­de, us­te, kaup­lus­te, öö­klu­bi­de, pan­ga­au­to­maa­ti­de, tä­na­va­te ning üle-, sis­se-, lä­bi- ja väl­ja­käi­ku­de asu­koh­ti, ja suu­tis jä­re­li­kult oma pe­re­me­he ole­ma­tud sil­mad täius­li­kult asen­da­da. Sel­le koe­ra os­kus­te ta­ga oli aga mui­du­gi pi­ka­aja­li­ne har­ju­ta­mi­ne, ja va­rem nä­ge­ma­ta koh­ta­des­se sat­tu­des võis kä­su täit­mi­ne eba­õn­nes­tu­da ise­gi sel­lel koe­ral. Sel­lis­teks juh­tu­mi­teks on val­ge kepp asen­da­ma­tu.

© Linus Ganman,