nne kui emme asus päriselt Östersundis elama, suhtles ta sõbrana Thord Jonssoniga, kes oli Östersundi bändi „Popolinos“ trummar. Hiljem, kui Thord Trondheimisse kolis, ei saanud ta oma klaverit endaga kaasa võtta, ja küsis mu emalt, kas tema seda tahaks. Emme võttis selle hea meelega vastu, ja see oli niisiis ta kodus isegi kaua aega enne kui ma issi silmis sädegi olin. Mine tea, kust emme õppis klaverit mängima. Kui keegi tänapäeval üldse ta mängimist kõne alla võtaks, siis paistaks ta sellest täiesti ebateadlik olevat, aga mulle siiski kuidagi meenub, kuidas ta mõnikord mu lapsepõlves mängis seda klaverit, mille ta oli kingituseks saanud. Scott Joplini „The Entertainer“ ja Wilhelm Peterson-Bergeri „Nelja tantsupoeemist“ osa „Serenaad“ kuulusid ta hiilgenumbrite hulka.

lalolev foto on tehtud 1980 a. märtsis. Ma ei olnud siis kolm aastat vanagi, ja tõenäoliselt ka mitte nii tubli mängija. Siiski mind lubati kaunis pidurdamatult Thordi klaveril klimberdada, ja selle eest olen tänapäeval tänulik. Aga ikka siis, kui olin sellist mängutehnikat sooritanud, et mu mängimine atonaalselt ja aleatooriliselt enam ei kõlanud, oli kõige keerulisem muusikapala, mida ma üldse suutsin mängida, siiski ainult see kena väike pala sol bemol mažooris. (Kuulamiseks klikkige pildil.)

iljem, kui hakkasin käima eelkoolis, kus just nagu ka kodus klaver olemas oli, õpetas mulle üks preilidest mängima Hoagy Carmichaeli lugu „Heart and Soul“. (Preili ei teadnud mitte loo nime, aga mul õnnestus see ise välja uurida mitu aastat hiljem.) Preiliga hakkasime mängima à trois mains, ja tema sai vastutuse keeruka bassihääle mängimise eest. Kaugus pöidla otsast väikse sõrme omani oli mul kätt võimalikult pikalt välja venitades toona vaid 13 sentimeetrit. Ma niisiis kadedalt imetlesin suureks kasvanuid, kes suutsid mängida kaks teineteisest oktavi kaugusel paiknevat tooni vaid ühe käega. Sellest päevast, mil mul esmakordselt õnnestus täiesti üksi mängida „Heart and Soul“ niihästi bassihääli kui ka meloodiaga, sai üks elu verstapost. (Lühikese lõigu kuulamiseks klikkige pildil.)

ii kaugele kui mu mälu võtab, on klaver alati olnud mu esimeseks pilliks. Ma ei ole kunagi olnud eriti osav mängija, aga lähtun muusikast mõeldes alati klaverist. Järgmistel lehekülgedel esitlen enda loodud muusikat, ja selle loominguks olengi tööriistana kõige sagedamini klaverit kasutanud.

© Linus Ganman,