ui ma hakkasin gümnaasiumis õppima, sattusin samasse klassi Jonas Harneskiga, kelle kodu oli Stugunis ja kes oli pärit Stokholmist. Me saime muusikatundides teineteisega hästi läbi. Muu hulgas kirjutasime räpi tolleaegse Rootsi eesseisvast astumisest Euroopa Liitu. Jonas oli liitu astumise poolt, mina aga mitte. Meie koostöö seoses sõnade kokkupanemisega siiski toimis hästi tänu sellele, et Jonas suhtus teemasse tõsiselt ja mina ise aga irooniaga. Refrään kõlas: Knock, knock, knocking on EU’s door! Geöffnet, s’il vous plaît! Say no more!

hel päeval istusime koos Jonasega minu juures džämmimas. Ütlesime, et peaks lugu tegema. Siis äkki juhtuski! Mine tea, kust tuli see mõte, aga ma lõin kitarril ühe G-duurakordi ja hakkasin laulma kõige labast, mis mul võiks üldse pähe tulla, ja mis siis eesti keeles kõlaks umbes niimoodi: Päike paistab ja meel on hea. Pooltund hiljem oli meil valmis lugu kolme salmi ja bridge’iga.

ugu sai pealkirja „Meel on hea“ (ehk rootsi keeles „Glad“). Mu arust meenutas lugu mingit ennekuuldut, aga mul ei tulnud pähe täpselt mida. Hiljem olen taibanud, et see ennekuldu võiks olla Finn Kalviku lugu „Velkommen - Farvel“ või Kirsty MacColli „Caroline“. Õnneks oli meil koos Jonasega selline meelerahu, et isegi võtsime oma loo helikassettile üles. Siis käisime linnas kohvile. Östersundi endises kohtuhoones paiknevas kohvikus vedeles sodimisisuga külastajate rõõmuks mitu ühiskasutatavat märkmikku. Ma tean, et me kirjutasime ühte sellisesse märkmikku oma uue loo sõnad, ja et me lisasime veel ühe salmi. Meie arust oli liiga ilmne, et teest ja pilvedest rääkiva salmi olime kirjutanud ainult selleks, et lugu valmis saada, ja sellepärast tahtsime teda natuke sisukamaks muuta. Lisasalm olevat limbole ära läinud. Olen sellest ajast peale mitu korda läinud seda märkmikku otsima, aga ei ole seda kuskilt leidnud. Kui meie Jonasega olime oma kohvi lõpetanud, olime mõlemad meloodia ära unustanud. Õnneks oli meil see üles võetud.

994. a. septembris meie Jonasega käisime koolireisil Tartus. Tartu poole minnes ja sealt lahkudes peatusime Tallinnas, ja seal, vanas südalinnas leidsime soditud majaseinu, mida Jonas pildistas. Taasiseseisvunud Eesti oli vaid kolm aastat vana, ja meile tundus väga julge olevat see, kes juba nii vara pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli Tallinna vanalinna seintel kirjutanud kõike muud kui leninlikke lööksõnu. Ühel seinal oli kirjas HOMO-SEX RULES ja teisel GOD IS GAY. Tartus veedetud nädala jooksul me jõudsime käia päevaekskursioonil Narvasse. Kaasas oli meil tühi kirjaplokk, ja sel ajal, kui buss sõitis läbi Iisaku ja Jõhvi ning mööda Peipsijärve äärt ja Kuremäe kloostrit, täitsime plokki enda veidrate laulutekstidega. Jõudsime ka minna ühe sõbra suvilasse. Seal läksime sauna, nagu kindlasti kombeks on kui Eestis maale minnakse, ja kui Jonas tuli märgade juustega saunast elutuppa, kus mina juba istusin viimaseid higitilkasid enda kehast jooksma lastes, tuli meil pähe hea mõte. Otsustasime, et kui meil õnnestub kunagi plaadistuudiosse jõuda, siis peame oma debüütalbumile andma nimi „GIG“ (akronüüm sõnadest God Is Gay) ja kaanele peame panema pildi Tallinnas leitud sodimisest. Kõike seda selleks, et teha plaat meie Eesti reisi monumendiks.

ärgneval õppeaastal läks Jonas USA’sse. Mina jäin Rootsi ja mängisin meie lugu mõnedele sõpradele. Tulemuseks asutasime bändi „Wonk“, ja jõudsime oma karjääri jooksul tegelikult teleris esinemiseni. Veidi hiljem läks bänd laiali, ja palju meist kolisid Östersundist ära. Mõnda aega mina ja Jonas elasime Stokholmis, teineteisest vaid mõne metroopeatuse kaugusel. Võib olla, et peaksime olema mõnda päeva kohtunud et jätkata sealt, kus me ükskord alustasime.

© Linus Ganman,