u teine oma elus kunagi kujundatud kirjatüüp on nurjumistunde tulemuseks. Olin küll tõesti oma esimene kirjatüüp Shaw’ga rahul, kuid osaliselt sobib see vähe pikematele tekstidele, ja osaliselt sai sellest tähtede ühisest põhivormist piiramine. Kahest kokkujoonistatud ringist ei piisanud eriti ilusate kreeka ja kirillitsa tähtede kujundamiseks. Ehk võiks selle teadmise taustal öelda, et see asjaolu on ladina kirjatähtede oivalisemate iluduse ja korrapärasuse tõenduseks, aga mina isiklikult jäin selle piiramise ette sattudes üksnes nurjumisse. Ma tahtsin kirjatüübi jaoks leida kuju, mis võib sama hästi välja näha niihästi kreeka ja vene kui ka rootsi keeles. Lahenduseks sai kahe kokkujoonistatud ringidest koosneva figuuri vertikaalne paigutamine. Nagu ka Shaw’s, aga kahekordselt.

u kirjatüübile Eesti järgi nimepanemine oli seotud sellega, et tahtsin tõmmata paralleeli sellelt, kui uue ja värskena mulle tundus see kirjatüüp ja sellele, kui uueks ja värskeks oli ka Eesti, kui ma olin kirjatüübi just valmis kujundanud. Eesti murdis end Nõukogude Liidust lahti 1991, ja kirjatüübi olevat ma 1993 kujundanud. Samas oli mul natuke Eestiga seotud teadmisjanu. Põhikooli 4.-6. klassides mulle puhuti hambasse, et Eesti oli üksnes Nõukogude Liidu vabariik, kus elavat ainult vene keelt rääkivad venelased. Tõeks oli ju pigem, et Eestis suuremaks osaks elasid eestlased ja et nendel oli oma keel — ükskõik kuidas rootsi põhikool, kindlasti Nõukogude aparaadi poolt sufleerituna, tahtis püüda meid õpilasi millessegi muusse uskuma panna. Lõplikult aga teada saanud, et tõde on midagi muud kui see, millest koolis räägiti, nimelt et on olemas suuremal määral elav eesti keel, tahtsin sellele mulle nii uuena paistvale keelele midagi toredat pühendada.

© Linus Ganman,