ndke lapsele pastakaid kätte ja ta hakkab kohe joonistama. Muidugi mitte alati sinna, kuhu peaks, vaid tihti seintele, mööblile ja oma nahale. Osa lapsi lõpuks saab sellest üle ja rahuldub paberitele joonistamisega, ja veel osa aegamööda piirdub figuratiivsete piltide joonistamisega. Mina olen jäädavalt inimeste joonistamise kasuks otsustanud. Ma ei ole iialgi ümbruskonna joonistamise vastu huvi tundnud, vaid olen vahest ehk joonistanud autosid või teisi asju, millega inimesed tegelevad oma vahetus keskkonnas, aga, nagu öeldud, kõigepealt inimesi. Tugevalt stiliseeritud ja vaevalt loomutruul viisil. Mõnikord mu illustratsioonid on seoses reaalmaailma nähtustega, aga oma tahtlikult naljatooniliste suletõmmetega püüan tõsidust katki murda.

õned mu illustratsioonidest on kõigi nelja ilmakaare pooli laiali käinud. Mõnede aastate eest mind paluti kujundada kaks maskotti täiskasvanute mänguasjade müügiks mõeldud veebikaupluse jaoks. Ettevõte ei jäänud kauaks ellu, ja kuigi need maskotid olid viivuks veebis, pole mul aimugi sellest, kas mu selleks otstarbeks tehtud illustratsioonid on ikka nüüdse silmapilguni veel kusagil olemas. Võib-olla, et need on lihtsalt kusagil minu oma peidikutes olemas. Mu järgmistel lehekülgedel esiteldud illustratsioonid on ka niisugused, mis on kusagilt jälle välja ilmunud just pärast paljude aastate jooksul peidikudes olemist. Need on avaldatud Nõukogude Liidust rääkivas reisijuhis, mida anti välja äärmiselt väikses tiraažis. Nõukogude Liidust juttu oleme ju juba kuulnud. Aga pildid on ikka veel olemas. Head lõbutsemist!

© Linus Ganman,